Kalapüük külalistele
Sangaste
MINA MIES MEREMEHE POIG,
mina kallis kalamehe poig,
iste ma järve perve pääle,
kai ku kala’ kudesi,
avve anda eidelie,
lutsu’ luida liigutalli,
säre’ siivu säädelie:
säre’ suure’, sällä’ musta’,
avvel laja’ laugi otsa’.
Tulge poisi’, püüdke kallo,
nooremehe’, eitke noota,
vanamehe’, võt´ke võrku!
Siin om sisen siija-kala’,
lugemata lutsu-kala’.
Mull tule ommen külälise’,
tule võõra Virusta,
ime hõimu Helmeest,
kat´si naista Kalmeest.
Mina mies meremehe poig,
mina kallis kalamehe poig,
kasvi üles ime üsän,
kalli ime käsi pääl,
magasi ma magasi,
magasi memme masa (maksa) all,
kulsi (?) memme kopso all.
Sääl ma sei süäme-verd,
maidsi memme masa-verd.
Viis: Helene Novek, sünd Villemson, 1879) (ERA II 271, 330 (8) < Sangaste khk, Kuigatsi v < Urvaste – I. Novek, 1940), tekst: Kadri Susi (umb 60 a) (H II 5, 457/8 (124) < Sangaste khk – J. Hurt, 1877).