Kurjal mehel
O’S MA SEDÄ ETTE TIIDNÜ’,
ette tiidnü’, targa ollu’,
et mu kur´alõ kositi,
vihatsõlõ viina’ juudi’,
ollu’ kotun kuusi suvvõ,
viitnü’ viisi ajastaiga –
saatnu’ kos´a’ kodu poolõ.
Suvõ elänü’ soolata’,
talvõ käünü’ kängitsedä’.
Mis saa tütre tüüst,
neiu vaiva nägemist –
andas kehvä kirstukõnõ,
andas aher õhvakõnõ.
Aida’ poelõ andas,
kari kallus minijile.
Viis: EÜS VI 202 (42) < Karula – A. Kiiss (1909).
Tekst: H II 36, 1401 (169) < Urvaste, Karula – Gustav Seen < Hans Hartmann, 40 a (1893).
Viisi orig üleskirjutus:
