Katõkõnõga mängu

Võnnu

Lambamäng

Latse istusse üten kuun maan. Üts kõnnip ümbre ja loep nii: „Tiksin taksin, tii aida; viksin väksin, vääna kokku, et kuri unt’ ei ka põrssapõnn ei saa läbi aija ärä pageda. Susi hu, tule, vii minu lammas – ma lää kodu koorepudi süümä.” Sis lät ümbre kõndja tükk maad kaugele.Üts lats, kes undi tarvis tõistest vällä olli jäänu, tulep nüit ja võt mõne lamba ärä ja viisas tük maad kaugele ja võt sis toki kätte, keerutap aina müüda. Koorepudi sööja tulep kotust ärä ja kõnnis omme lammaste ümbre ja kõnelep nii: “Siit lähvä sirgu jälet, läbi paja pardi jäled, siin on sirku seisatanu, kinga paela kinnitanu.” Sis lät niitjä manu ja ütles: Tere tere miis, kelle sa sedä aina niidät. Niitjä ütlep: „Oma lammastele.” Tõine küsip: „Kost sa lamba sait?” Vastus: „Jumal andis, lammas kandis.” Miis ütlep: „Lääme kaeme: kui ni lamba vasta määgivä, sis oma minu,l kui ei määgi, sis sinul.” Nüit läävä mõlemba lambit kaema. Miis ütlep: „Ute mää!” ja lamba nakkase vasta määgmä. Sis võtt miis oma lamba ja viise karja tagasi.

Üles kirjutanud H. Mikkel (H II 56, 622/35 < Võnnu khk, 1895.

Otepää

SUSI JA KARJUS

Susi:

SATA VIHMA, SAA MAATA,
heida utsu, sis saa uinuta,
udsu om minu onu,
vihm minu veli.
Kastõ minu kaala lõikaja,
kastõ minu ärä andija.

Karjus:

Tohi ei susi siiä tulla,
ei kahru siiä kaeda;
siin om suurta soe mõtsa,
kahariku kahru variku.
Siin susi surma saa,
kahru kaala käänd!

Üles kirjutanud Johannes August Palm (H II 31, 655 (7) < Otepää khk, Ilmjärve v, 1890)

Lambamäng

Puhja/Rannu

x

Karjustõ mäng.

Kari. Karjus. Susi. Peni (kõik lastõst).

TII, TII, AIDA,
teritä, teritä saivast,
tinatsista teebelista,
raudsista roovikista,
et ei saa varas varastada,
ei ka kanda karjalatsa.
Tuku tunni-tanni,
pane Mari makale,
Liisu ketrab siidi,
Ann ajab ümbre,
Kadri laseb langa.

RKM II 252, 171 (6) < Rannu ja ERA II 85, 267 (48) < Tartu < Puhja – H. Tera < Kadri Helgilt, s. 1850 (1933).

Lambamäng

Kambja

x

Ka’rjus käip ümbre karja, pidä keppi katõ käega kinni ja lüüöp timä otsaga egä sammu pääl arvata kaits kõrd maad vasta, vah’t sääl man esi maha ja laul sedä laulu (õigõ virgastõ):

TUKU, TUKU TU’NNI,
vala, vala vaskõ.
Krõõt kedrä’s siidi,
Ann vala’s vaskõ.

Minnu ka’rja aeti,
kikku kätte kääneti,
murdu kätte murrõti.
Mina kiku Kirepile (peni),
Mina murru Murile.

Esi sei tä selget leibä,
mullõ ańti haganast leibä.

Polõ hu’nti kusagi,
nä’läst hu’nti nähägi.

Tulõ ka’rja, hu’ndike,
võta ära äiä lammas,
kisu äiä kirriv lammas;
jätä alalõ minijä lammas,
minijä karja sugutegijäs. –

Kui laul otsan om, jääs ka’rjus kepi nõjalõ suikma; seeni tulõ susi, noppas üte lamba kinni ja vii mõtsa tost huuolmada, et peni paari suutäit haugatas. Ka’rjus suik edesi. /Vt laulu loogilist kirjeldust./
Vahel saap kah karjus ja peni soe jä’lgi pääle, ommõtõ ei jõvva nä soe suust lammast pästä. Nii lät mä’ngmine edesi, seeni kui ütte ainustki lamast karjan ei olõ. Sis nakas karjus näid o’tsma. Käip sain viieri müöödä kepiga ja kuts lambil: „u’te, u’te!”, seeni kui kõik e’nnine kari jälle käen om. – Mäng nakas vastsõst.

H II 29, 833/4 (7) < Kambja khk, Krüüdneri v – Jakob Simos (1888).

Lambamäng

Sangaste

x

(lauldakse passiviskamise juures tavaliselt).

MINA OIJA MEMME UDE (utte),
kaitsa memme karjakõsõ,
memm tek’k mulle musta kuuba,
üdsimusta ünderigu:
tsia sõõrust, lamba jalust;
kassikäpätse kasuga.
Eitsi esi ma magame,
panni pää paiju pääle,
kõrva kõo juure pääle.
Tulli susi, vii lammas!
Mõtsa veije memme ud’u,
kandse mõisa memme karja!

Igat värsi laulab laulik kaks korda.

E 54104 (8) < Sangaste khk, Lau k. – E. Päss < Kristine Põder, 59 a. (1924).

Lambamäng

Sangaste

x

Mängulaul.

MINA HOIA MEMME UTET,
mina kaidsa memme karja.
Memm tekk mulle musta kuvve,
üdsimusta underi,
kassikäpast kaskakese,
tsiasõrast tsõbakese.

Es ole unti kuuldagi,
naljast sutt nättägi.

Tule, susi, süü lammast,
vii metsa memme ute!

Krants, kae karja perrä,
ma too kodust kakukest.

Kuni toodi külakakku
olli ute ära viidü.

E 61532 < Sangaste khk. – Alice Naelapea (1927).

Lambamäng

Sangaste

x

MINA TUKU TUKU TUNNI, õlle, õlle,
tule susi karja, õlle, õlle,
veie mõtsa minija lamba, õlle, õlle.
Mina oia memme ud’u, õlle, õlle,
mina kaitse memme karja, õlle, õlle,
memm tek’ mullõ musta kuvve, õlle, õlle,
sine särgi sällä pääle, õlle, õlle,
tsia sõrast sõbakõse, õlle, õlle,
ja kassi käpist kaskakõse, õlle, õlle.
 
AES, MT 54, 8 (9) < Sangaste – A. Meiessaar (1927).

Lambamäng

Sangaste

x

MINA OIA MEMME UTU,
mina kaidsa memme kar´ja.

Es ole hunti kuultaki,
näljäst hunti nätäki

Esi eidäsi ma magama,
panni pää paiu pääle,
kõrva kõo juurõ pääle:

Tulli susi karja manu –
veie minu memme ude,
kantse ämmä krimu silmä! –
Sääld oles saanu siidi särki:
memm ole tennü musta kuube,
sine-siilu sär´g´ik´ese –
tsia sõrust, lamba jalust,
kas´s´i k´äpäst kaska;
kalevitse kaskakese,
pöörelitse püksikese,
katte harru kalsakese,
kilbilise kottikese.

H III 9, 891 (17) < Sangaste khk., Sangaste v. – G. Seen (1889) ja H III 30, 617 (5) < Sangaste khk., (?) Kuigatsi v., (?) Ädu mõis – E. Oja (1904)

Sangaste

RÕIKA KAKKAMINE

Üks mängijaist istub maha, teine talle sülle ja jalad harki. (Esimene mängija on nagu naeri vars, teine on naeris). Kolmas, seisja, kaebab (kaevab), kogu mängjaskond lauldes:

Kaiba, kaiba,
tsongi, tsongi,
riitu, raatu.
tsongi süaste sõõduste,
riitu raatu,
kaiba kalesta maasta
riitu raatu.

Laulu lauldakse kaks korda, kui siis rõigas kakkamisel ei järgne, siis korratakse , kui ta järgneb (seda sama laulu ja toimingut).

Üles kirjutanud Valga linna tütarl. gümn. Õpilane (E 68418/9 (1) < Sangaste khk, 1930).

NAERI TÕMBAMINE

Tsongi – tsongi, kaiba – kaiba (~ kakka, kakka),
riitu raatu,
tsongi süäste söödüste,
riitu, raatu,
kaiba (-kaeva) kaleste maaste,
riitu, raatu!

Kui rõigas võetakse, siis:

Lätsi merda mõskma,
riitu, raatu,
lätsi oija uhtma,
riitu, raatu.

Läts mu kallis lavva väits,
riitu, raatu,
kui libisi ja labisi,
riitu, raatu.

Jummal andku juurikiida
riitu, raatu,
Pühä Maarja maraniida,
riitu, raatu.

Liide Terä (31 a) (E 56040/1 (81) < Sangaste khk, Tagula (< Urvaste) – E. Päss, 1927.

Naerimäng

Võnnu

x
Naeripõldu kaitstud vargade eest sedaviisi: külvamise aegu pidanud kolm korda ümber põllu kõndima, ise sõnuma:

POMP, POMP, PORILOMP,
teen aeda tammest tehtu,
nii et varas vargile ei saa,
tsea poisid sisse ei päse,
karjalapsed kanda ei saa,
naeris võtku, naba jätku!

E 24459/60 < Varssavi < Võnnu – J. Rootslane (1896).
(Toim. märkus: seda teksti on kasutatud naerimängu algusena. On ka lauldud.)

Silla parandamine

Kambja

x

Hää ja kurja ingli mäng

Segakrupimäng; mänguosalisi 10-25 ja enam. Mängitakse toas ja väljas. Mängu alul kaks mängijat kõnelevad omavahel kokku, kumb neist hakkab hääks, kumb kurjaks ingliks; siis nad võtavad käterätiku, seisavad nii, nagu moodustaksid värava, ja rätikut kahevahel ülalt ette alla jne. ringi keerutades laulavad koos mängijatega:

:,: SILD LÄKS KATKI,
sild läks katki,
millega me parandame?:,:
:,: Hõbeveega, kullaveega,
viimane jääb kinni. :,:

Laulmise kestes käivad teised mängijad, kes enesest moodustanud ringi, rätiku alt läbi. Kui langenud laulu viimne takt, langetavad inglid rätiku ja see, kes jäi rätiku ette seisma, peab valima, kumma ingli juurde ta astub. Pärast seda, kui kinnijäänu on valinud oma seisukoha ja astunud ühe või teise ingli juurde, algab laul ja mäng jätkub. Laulu lõpul langeb jälle rätik ja see, kes juhtus rätiku ette seisma jääma (ta ei tarvitse olla viimane ringis või reas), peab jälle valima omale asukoha, ühe või teise ingli juures. Mäng kestab seni, kui kõik ringiskäijad on valinud asukoha inglite juures. Selle järele see ingel, kes on kuri, hakkab rätikuga enese juurde kogunuid peksma. Teised aga tõstavad hää ingli üles ja kannavad kätel.

Sillamängu mängiti Sipe koolis eriti rohkesti aastatel 7-15 tagasi.

ERA II 101, 33/4 (11) < Kambja, Vana-Kuuste v., Trulli t. – Sipe algk. Kog. Julius Jakobson, s. 1921, enda thlp. j. (1935).