VÄIKE KANNEL on regilauluprojekti üldnimetus, mis paljudele assotsieerub sarjanimetusega Vana Kannel. Kahte VK-d seostava nimetuse taga on mitmed ühisjooned ja põhimõtted. Vana Kandle iga köide sisaldab kõiki ühest kihelkonnast kogutud regilaule – niihästi terviktekste kui ka poolikuid laule ja fragmente ning viise (Põlva ja Kolga-Jaani köidetes viiside üleskirjutusi pole), lisatud on regilaulutekstide ja viiside teaduslikud uurimused, kommentaarid, registrid jpm. Sellisena on Vana Kannel ühtaegu pikaajalise teadusliku töö tulemus ja edasise teadustöö alus. Vana Kannel on regilaulusari kogu suulise pärimuse väljaanneteseerias.
Väikese Kandle koostamisel on silmas peetud regilauluhuvilisi – eelkõige lauljaid, aga ka pärimusmuusikuid üldse. Väikese Kandle üheks osaks on regilaulikud, millest Põhja-Tartumaa „Lähme Loojale loole“ (umbes 550 laulu) on esimene internetiväljaanne. Võrumaa „Tarõ taivahe“ samast sarjast (1200 laulu) on keele- ja murdetoimetamisel.
Väikese Kandle regilaulikud on koostatud suuremate laulualade kaupa: Võrumaa, P-Tartumaa, koostamisel on L-Tartumaa. Igas regilaulikus on valik 8-9 kihelkonna regilauludest: esitatud on kõik viisid koos sobiva terviktekstiga. Või täpsemalt ümber öeldes: igale terviklikule tekstile on otsitud sobiv viis. Kui võimalik, on poolikuid tekste täiendatud või omavahel tervikuks liidetud, kasutades sama kihelkonna sama laulu erinevaid üleskirjutusi.
Arusaadavatel põhjustel ei ole tekste murdeliselt toimetatud (korrastatud on peamiselt kirjavahemärke), kuid kui leidub vastava murde tundja, siis järgmiseks tööks ongi tekstide murdeline toimetamine. See on ka regilauliku(te) raamatu(te)na väljaandmise eelduseks. Kui Veljo Tormise “Regilaulikus” on suur osa laule tehtud kirjakeelseiks (ka Ülo Tedre ERLA-s on osa tekste kirjakeelse(ma)ks kohendatud), siis selles osas on Väike Kannel murdetruu – eesmärgiks on vastava murde säilitamine, mitmesuguste murdejoonte arvestamine.
Lisaks regilauludele ja regiviisidele võiks Väike Kannel edaspidi sisaldada mitmesuguseid regilauludega seotud materjale: laulikute elulugusid, kogujate mälestusi ja kogumispäevikuid, aga ka mängude videosid, õpitubade salvestusi, artikleid või viiteid artiklitele.
* * *
Kõike korraga ei saa kunagi. Väikese Kandle koostajana on minu esimeseks peamiseks eesmärgiks teha regilauluhuvilistele kättesaadavaks võimalikult palju häid regilaulutekste koos viisidega. Iga laulja soovib ju vabalt improviseerida, kuid selle eelduseks on vähemalt poolesaja autentse laulu oskamine ning variantide (varieerimise) tundmine, ja siin võibki VK regilaulikule toetuda.
Olen ise pikka aega regilaule laulnud (avastasin rahvaluule-maailma enda jaoks 1972. aastal) ning kõige suuremat puudust olengi tundnud lauludest – ilusatest lauludest, millel oleks ka viis juures. Otsisin endale laule Tartu kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas: kuulasin linte, lugesin tuhandete lehekülgede kaupa regilaule, sorisin kartoteekides, koopiates ja käsikirjades. Mis on autentne ja mis omaloominguline, mida võtta ja mida mitte, kuidas leida viis tekstile, mis mind vaimustab — selles rägastikus oli innukale võhikule abiks kogu toonane vägi: Ingrid Rüütel, Kristi Salve, Olli Kõiva, Erna Tampere, Arvo Krikmann, Ülo Tedre, Ingrid Sarv; peagi sain tuttavaks Eha Viluoja ja Marje Joalaiuga…
Kõik oma kogemused ja arusaamised, mida on regilauluhuvilisele vaja, olen ma Väikest Kannelt koostades kokku võtnud. Kõige olulisemat, seda kõige-kõigemat ma muidugi ei saa anda: kooslaulmist, arutamist, mõtete ja arvamuste vahetamist. Aga selles osas on Eestis (ja ka mujal maailmas) palju muutunud: kui nelikümmend aastat tagasi oli autentse rahvalaulu rühmi Eestis vähem kui ühel käel sõrmi (Tartus „Hellero“, Tallinnas „Leegajus“), siis nüüd ei oska umbkaudugi oletada, kus ja kes ja kui palju neid on.
Kui Väike Kannel kedagi kunagi kusagil veidikenegi innustab….
Edakai Simmermann,
Tartus, juuli 2013
Vaata lisaks “Kui laulud veel rääkisid…”