Tartu-Maarja/Maarja-Magdaleena

________________________________________________

M-Magdaleena viisid

1.

EÜS V 1177 (5) <M-Magdaleena khk, Elistvere v  – J. Välbe < Eeva Reimann (70 a), 1908.

2.

EÜS V 1184 (42) <M-Magdaleena khk – J. Välbe < Mart Kool (60 a, endine Aruküla koolmeister), 1908.

3.

EÜS V 1179 (14) <M-Magdaleena khk,  Igavere v  – J. Välbe < Eeva Reimann (70 a), 1908.

______________________________________________________

Vannast pulmade peal andeid korjates laulnud laulataja naine; teises kääs õllekibu teises kääs viina pudel, järgmist laulu:

Meestele:

KELLELE KIBU MINESSE,
kellele kappa kaldunessa?
Mehile üli üvale,
musta mulla pöörijalle,
õtsi õllele õbetada.
Katsu kappa valgeeda,
peksa punga tappa tasku!

Naistele:

KELLELE KIBU MINEESSA,
kellele kappa kaldunessa?
Naistele üli üvale,
õtsi õllele õbedata,
ande kerstu täitenesse,
veidevaka tõsdenesse.
Katsu kappa valgeeda,
peksa punga tappa tasku!

H II 28, 613/4 (15) < M-Magdaleena khk – Eduard Martinson < Juula Jaanisk, 1889

OH NOORIK, MEIE MINIJA,
meie ellä velje naene,
kui sa suad tõesele talule,
kui suad uue õue piäle,
õle siis hoolik ommukulla,
varajane valgeellä –
ärä sina kuula kukke laalu,
vahes niid kukked vara laalvad,
vahes laalvad valgeellä,
vahes enne valgeettä;
ärä uuta äia ergämä,
egä ämmä tõusemä,
äiä vana ei eräne,
ämmä vana ei eräne,
äiä hüüäb poegasida,
ämmä hüüäb tütterida.

***
Oh noarik meie sõsare,
meie ellä velje naene,
kui hetäd õsta magama,
siis pane huuli õrre piäle,
mure mussa parre piäle,
kui tõõsed üles magamasta,
võtta siis huuli õrre piälta.
Pane siis pada tulele,
kanna vesi kattelasse,
senni lue lusikaida,
senni arva anumaida.

***
Mine siis äiä päitsisse,
mine siis ämmä päitsisse:
Oh minu häidä äiäkestä,
oh minu häidä ämmäkestä,
panin ju pada tulele,
kandsin vettä kattelassa,
mes mina panen nüüd padaje,
mes mina kannan kattelassa?

***
Oh minu mini meäleline,
poia naene naljaline,
mine sa rattile (1) rikkale,
sial one kolmi salvekestä,
üks sial rükkid kuhjaga,
tõene õtru õtsani,
kolmas kaaru kattuseni.

***
Oh minu häidä äiäkestä,
oh minu häida ämmäkestä,
läksin ma rattile rikkale,
siäl õli kolmi salvekestä,
üks õli hiirdel ilusta,
töene kassidel karata,
kolmas rottide roamata.

***
Oh minu mini meäleline,
poia naene naljaline,
mes sä tõid isa kodussa,
mes sa tõid emä kodussa,
loed velje salve piältä,
sedä nüüd pane padaje,
sedä nüüd kanna kattelassa.

***
Oh minu häidä äiäkestä,
oh minu häidä ämmäkestä,
kee tõi isä kodusta,
helme tõi emä kodusta,
sõle sae velje salve päälta.
Kee ei süni keduksasse,
ega helme hernedesä,
sõlg ei söögi laua piale.

(1) aidale

Pulma laul, mis pruudi isale laulti, kui pulmad peigmehe poole ära läksid:

ODDO OT ÄTTE, NOO NO NENNE,
lahe tuleb ommen uusi pävä,
vana taevas valge ilma,
korra joaksed meäse poale,
tõese kõrra naese poale,
kolmanda kõrra väräte poale.
Väräves oo väljä veätud,
mes sinna jälile jänud,
kulda oo jälile jänud,
õbetad samile sadanud.

Peigmehe poole (majasse) minnes laulavad:

LINKUKESED LANKUKESED,
ärä te rutka rogusida,
ärä te panga pratisida,
põle tüttär tullud tühja moalta,
egä neidu näljä moalta,
kodu jäe rohine ruga,
lauale jäe põrsa praadi,
ahju ette anide praadi,
kana praad jäe kammeri.

Peiu rahvas laulsivad vastu :

TASA, TASA, TARGU, TARGU,
tulga te tasa tareje,
ilukeisi oneeie,
siin põle peiu testud,
piitad oo peremehe testud,
uksed äiä ööveltud.

Esimesel õhtal, kui magama eitsivad, siis laulsivad pruudi rahvas:

MEIE NEIDU NOARUKENE,
noarukene nõrgukene,
ei õska juren magada,
piä aiab üle päitsi,
jalad üle jalutsi,
selja üle servä laua.

Peiu rahvas laulsivad vastu:

NEIUKENE NOARUKENE,
kisu võidä kindelemä,
edä enäm sõlmesidä,
meie veljel kassi käppäd,
kassi käppäd, kulli küned,
lasti kisub saksa sõlmed,
pappi pannelid arutab.

H II 28, 763/5 (6) ja 757/9 (1) < M-Magdaleena khk, Saare v – Gustav Puus, 1890

Kui peiu rahvas hommiku pruudi poole tulid, siis laulis pruut:

MÕELSIN SUAMA SUABAS=SEERI,
tõusema hõbe kübara,
tuli Viru viisku jalga,
pajustikust paika püksi,
nüüd on kübar külasta,
ülikond üle tanava.

Nüüd peiu rahvas:

KENAD NEIUD, KEKKID NEIUD,
muidu neiud, mukkid neiud,
soola vakka soravad,
leeme kulpi kusevad.
Pere tüttar laiska lehma,
magas kui mära muruna.
ei viitsinud võid teha,
uotas täkku tantsimaie,
vana ruuna karkamaie.
Et kui ütlen ümber jälle,
pööran sõnad tõisiti,
et kui on omatsed koerad,
keelge koerad haukumast,
ja kui on külatsed koerad,
siis antke tõrre hallitust,
ja tõstke tõrre lopputust.

Pruut ütleb peiule:

MESTE TÜHJA KIITELEDE,
üle liiga hoopelede,
eks ma eila teil ei käinud,
tuna eila tuld ei toonud,
teil olid hiired ikkevella,
rottid roomade vahela,
hiired takku eietasid,
kassid kangast kudusid.

H II 28, 797-800 (9, 10) < M-Magdaleena khk, Saare v – Gustav Jürgenson, 1890

Peidmehe laimdus:

SÕSAR ELLA LINNUKENE,
mõtlid saama saksa meesta,
ujuma udu kübara,
tuli sull rootsist roka pulli,
räbastikust rähma silma,
pajustikust paksu mokka!

Pruudi laimdus:

VELI ELLA VELLEKENE,
meile tuudi tuha ruhe,
veeti ju veteküna,
tuld ju lõivad ruuna turjad,
sädemid lõid sälu seljad,
tuha ruhe (1) tuuenagi,
vette küna vedadena.
Pikem meie piima kirstu,
suurem meie soolavakka,
laiem meie leiva labid,
kui jo neiu kiidu kirstu.

(1) küna

Peiu rahva pruudi kodu tulekul lauldi:

TASA, TASA, TIRGU-TARGU,
madalaste mirgu- margu,
ärge katke katusida,
eega rikke riistasida,
meil on katused kanamunasta,
paarid pääl on pardi munast,
roovid sees on roti munast,
meil on tuba tanu kirja,
tua lagi laeva kirja,
tua põrand põlle kirja,
meil on tuas siidi sängid,
siidi sängid soome sohvad,
pea all on pehmed padjad.

Kosjade laul:

VELI ELLA VELLEKENE,
Kost sa teadsid meile tulla,
kost sa, siili, silmad võtsid,
oravake tee osasid,
meile suurele suole,
rahakalle rahvale,
üle pika peeru metsa,
üle laia laua metsa?

Lemmkibu hüidi õlle kibu, mis rahakorjamise aeg ümber laua käis:

KELLEL KIBU MINNEESSA,
kellel kappa kaldunessa?
Peiul kibu minneessa,
peiul kappa kaldunessa.
Juu, juu, maitse, maitse,
maitse, maitse, maksa, maksa.
puista punga, tapa tasku,
juu, juu, maitse, maitse,
maitse, maitse, maksa, maksa.

H II 53, 39-43 (35-44) < Oudova < M-Magdaleena khk, Vara v – H. Masing < Elsa Väärno-Masing, 1895

________________________________________________

Peiu poolt lauldud

LANGU NAESED, LINNUKESED,
tehke lahti langu ussed,
paokille pardsi ussed,
peräni ani väräväd!
Kui ei tii lahti langu ussi –
kui ma heidän hüvä jala,
keerutellen kura kondsa,
ussed põõnusta põrutan,
sagarist ma saata usse.
Mis ma hoolin ussedesta,
mis ma saan sagarista!
Mul om hulgan usse seppäd,
saajan on sagara seppäd,
teevä ussed uibudesta,
sikku sarvesta sagarad,
põdra luista teevä põõna,
lingid linikust valmistävä.

H II 29, 447 (1) < Tartu-Maarja khk, Kavastu v – Johann Mägi, 1890

MÜÜDÄ LÄÄ ÄMMÄ KODUSTA,
müüdä lää äiä kodusta,
ämmä jääs teretemeda,
äiä jääs teretemede,
küül jääs käsi andemede,
nadul näpu näitemede.
Kui ma tule tõisel kõrral,
tõise uvvela suvela,
tõise armela ajala,
keväjele kolmatele,
sügüsele neljätele,
ärä sis äia terede,
ärä sis ämmä terede,
ärä küül anna käe,
ärä nadul näudä näpu.
„Tere äia uudiesse,
tere ämma uudiesse,
tere küdü külle pääle,
nadu narmaste siassa!
Ärä pelläde sii perästä,
ei siit sõida sõda suuri,
ega liigu vaenu leeri –
siit sõitva sõsartse paari,
siin käüve kälitse katsi.
Ennekõine, ennekõine,
nüüd jääs küla kullemaie,
mittu valda valatamaie,
külä kullel kükakulle,
külä naise mütsäkulle,
poisi poole tölläkulle,
latse lonki aia pääle –
mis ime sii pias oleme!
Kas om Virul või om Harjul,
Virul laulave vitsa pääl,
Harjul haava oksa pääl,
Turjul toome tuttu pääl.
Kulle kun kukve käo kolme!
Veli hellä vellekõine,
ihva kirves teräves,
tii taper tuli teräves,
raiu varik me vahelta,
raiu kuusik me kohalta,
künnä kesä keskeelta –
sis me kolmi kokku saame,
kolmi kokku kukkumaie,
nellä ütte laulamaie.
Üle jõõ joome õluta,
üle kääru anname kätt,
üle puude pistäme piju.

H II 29, 440 (4) < Ta-Maarja khk, Kavastu v – Johann Mägi (Lõhmusmägi), 1890

NEIUKENE, NOOREKENE,
kõnele sa velledele,
kas su sääl jo sõimati,
ema lasta laimati?
Neiu suurena suur,
neiu võerana võsana,
ei siin laula laua jalad,
ei siin kõnele kannu kõrvad,
ei ole neidu meie näha,
kaimu meie kaeda,
kas on velle vääriline,
halli kuue aruline,
kas on tugev toovrile,
paras kaevu pangile?

H III 9, 542 (18) < Ta-Maarja khk – Karl Koplus, 1889