Karula
Käokiri. Ladvaq tsirgõlõ
LÄÄMIQ LEHTI LEPISTÜLE,
kuldaluuda kuusistulõ,
vaskivitsa varikulõ.
Murraq ossa, näio noori,
murraq ossa, kakkaq katsi –
ärä tiiruq tipukõista,
egaq laasiq ladvakõista.
Jätäq latva käo lauldaq,
tippu tedre ukõ’õrdaq.
Kägu ei kuuguq kivile,
lind ei laulaq lakõl maal.
Kägu läts´ puilõ puhta’õilõ,
sarapuilõ sirgõ’õilõ.
Käol jääseq kirjaq kivile,
märgiq jääseq mättä’ede.
Talunaisõq, targaq naisõq,
külänaisõq, neeq kavalaq –
võtvaq kirjaq kivi päältä,
võtvaq märgiq mättä’estä,
armiq aiasaiba’õsta.
Kudavaq kirjaq kinda’õdõ,
aavaq armiq hammõ’õdõ,
päiväkirjaq pöidelede.
Ku na kiirdväq kerikulõ,
vai na laskvaq laadateele,
kuukirjaq kinda’õnna,
pääväpööräq pöidelennä,
aokirjaq hammõ’õnna.
Viis: EÜS VI 203 (46) < Karula khk – A. Kiiss (1909).
Tekst: H III 10, 625/6 (9) < Karula khk – Ernst Kornel (1889).