Põlva
Põimulaul
ÄRÄQ PÕIMI, ÄRÄQ KÄÄNI,
lõõrilõ, lõõrilõ,
kokko kanni, kuh´a leie,
kuhilikuq kui imändäq,
hakiq Harjo neitsikeseq.
Põld tahtsõ minno põetaq,
väli minno väsütäq.
Innembä ma välä väsüdä,
innembä ma põllu põeda,
kui ma jää põllulõ põdõma,
kubo pääle koolõmahe.
Esi lagja, latsõq noorõq,
vaoq pikäq, vaimoq nõrgaq,
läkeq mi uvvõlõ iile,
läämiq vahtsõ vao pääle,
kohe meil eeläq esi jäie.
Kuri maaha kumardõllaq,
oeh, sälgä haigõ’õta,
haigõ’õta, raigõ’õta,
kohe ma sinno panõ,
kohe ma sinno sirotõllõ? –
Kodo kuuma kivi pääle,
palava pae pääle –
sinnäq sinno sirotõllõ.
Milles seo põldu halva,
milles vili virsi-värsi?
Siin ommaq kündnüq kühmäsäläq.
Kui olõs äestänüq hellä veli,
olõsi seo vili parõmb,
tõugu tõõsõsugutsõmb.
Siiäq hataq hanna jätnüq,
pordoq ommaq poolõ iidä.
Kes mu hannasta avidiq,
kes mu saadiq saarõ päält?
Kats´ kätt, neoq velidseq,
kümme sõrmõ, neoq sõsarõq,
neoq mu hannast avidiq,
neoq mu saadiq saarõ päält.
Lõpõq, põim, vähäneq, väljä!
Kui ei lõpõq lõigatõn,
siiäq jätä tsirgu süvväq,
musta kana muna luvvaq.
Viis: EÜS I 996 (15 b) < Põlva khk, Võru v – M. Hermann < Peter Puiemets (1904).
Tekst: H, Põlva 3, 10 (4) < Põlva khk, Väimela v – P. Väiso < Sohvi Väiso (1877).