Hargla
Karjus taht kodu
Ku kari kodu aiaq, laulõvõq karjusõq värte man:
KUULÕq, KULLA KODUIMÄ,
mõistaq meeli, majaimä –
kas om valmis vasigõjuuk´,
hauvutõduq lehmihainaq?
Kui om valmis vasigõjuuk´,
hauvutõduq lehmihainaq,
sis ma karja kuuq aja,
Kirja keerä muru pääle.
Kui ei olõq valmis vasigõjuuk´,
hauvutõduq lehmihainaq,
sis ma karja kauvõdõ aja,
Kirja keerä muulõ maalõ.
Kui sa sis otsit hommõnõniq,
lõngut hommõn lõunõniq,
otsit läbi ojaveereq,
kuugut läbi Koiva veereq,
ikõt läbi iiveereq,
sis su kondsaq kulõusõq,
jalatallaq tasausõq
omma last sis otsinõn,
omma kanast kaeldõn.
Ku võõras karjus karjan om, siis laulõtõs kats´ perämist rita tõisildõ:
Ommi lehmi otsinõn,
omma karja kaeldõn.
Sõnaseletüseq: kuuq – kodo; Koiva – Koiva jõgi; ii – jõe.
Viis: EÜS I 785 (33) < Hargla khk, Saru v – J. Aavik < Pauline Kalkun < Anne Kronberg (1904).
Tekst: H III 22, 185/6 (3) < Hargla khk, Taheva v – P. Kima (Kiima) (1894).