Vahtsõliina
Linakakminõ
*
LÄTSI MINA NURMÕ LINNA KAKMA,
joeda, joeda aliloo,
linna kakma jo, linna kakma jo.
Linna kakkuh mina likõs saiõ.
Tahtsõ minnäq kodo kuivatamma.
Kubijas sis kur´alt kärkimä:
(kordus: kärkima mu jo, kärkima mu jo)
„Päiv ei olõq luuja lännüq viil!“
Küürüdi sis õks ma jälki lina poolõ,
iki nii et silmäq tsilgivaq,
(kordus: silmäq tsilgiq jo, silmäq tsilgiq jo)
Kunas küll sjoo orjus otsa lõpõs?
I. Rüütel: Kellelt nüüd see laul on kuuldud?
S. Pärg: Minu tädi laulis jah ja ema ka laulis. Aga sis, kui mina mäletan, ma olin laps ja nemad laulsid, siis tookord oli viis, oli täpselt niisukene. Sellepärast ma kuulsin, kunagi lauldi ka, et joeda kudagi, ma ise mõtlesin: kas see on nüüd noodid tehtud ja niimoodi lauldud? Aga mina, kui mina laps olin, siis nemad laulsid sama viie pääl ja sama tooniga. Aga neid sõnasid nii täpselt mul pole, – noh sinnapoole.
RKM, Mgn. II 3297 (4) < Vastseliina – I. Rüütel ja K. Torop < Salme Pärg, 63 a (1980). Lit. E. Tampere (1984).