Urvastõ
Kuri kodu. Põlgtud laps
EMÄ PÕLGI JA ESÄ PÕLGI,
veli põlgi, sõsar põlgi.
Esä põlgi põlvõst saani’,
emä laidi latsõst saani’.
Veli vei välla väräjist,
sõsar tandsut’ tanumist.
Kohes minnä’ mul vaesõl –
minnä’ liina lepikudõ,
ala liina aavistikku.
Lei ma luhast lutukõist,
pedäjästä pillikeist.
Veli kotun kullõlije:
„Kuulõ’, kon om minu sõsar?“
Ai tä kurõ kutsumaie,
käre välla käskimäie.
Es ma lähä’ kurõ kutsun,
ega käre käskien.
Tulli esi’ ellä veli,
astõ esi’ armas veli:
„Tulõ’ kodu, sõsar ellä,
emä sul hoisõ oma osa,
esä hoisõ ilusa ollõ,
veli hoisõ verevä viina,
sõsar teie suurõ sõira.“
“Mine’ kodu, veli noori,
söögu’ emä oma osa,
joogu’ esä illus olu’,
joogu’ veli verevä viina,
söögu’ sõsar suurõ sõira.
Emä ei või’ mu enne nätä’,
esä kaia’ kasvaen.“
Viis: EÜS IX 1291 (65) < Urvaste khk, Vana-Antsla v – A. O. Väisänen < Toomas Uibopuu, 59 a (1912).
Tekst: H III 11, 389/90 (32) < Urvaste khk, Restu v – Jakob Teder (1891).