________________________________________________
Peiu poolt lauldud
LANGU NAESED, LINNUKESED,
tehke lahti langu ussed,
paokille pardsi ussed,
peräni ani väräväd!
Kui ei tii lahti langu ussi –
kui ma heidän hüvä jala,
keerutellen kura kondsa,
ussed põõnusta põrutan,
sagarist ma saata usse.
Mis ma hoolin ussedesta,
mis ma saan sagarista!
Mul om hulgan usse seppäd,
saajan on sagara seppäd,
teevä ussed uibudesta,
sikku sarvesta sagarad,
põdra luista teevä põõna,
lingid linikust valmistävä.
H II 29, 447 (1) < Tartu-Maarja khk, Kavastu v – Johann Mägi, 1890
MÜÜDÄ LÄÄ ÄMMÄ KODUSTA,
müüdä lää äiä kodusta,
ämmä jääs teretemeda,
äiä jääs teretemede,
küül jääs käsi andemede,
nadul näpu näitemede.
Kui ma tule tõisel kõrral,
tõise uvvela suvela,
tõise armela ajala,
keväjele kolmatele,
sügüsele neljätele,
ärä sis äia terede,
ärä sis ämmä terede,
ärä küül anna käe,
ärä nadul näudä näpu.
„Tere äia uudiesse,
tere ämma uudiesse,
tere küdü külle pääle,
nadu narmaste siassa!
Ärä pelläde sii perästä,
ei siit sõida sõda suuri,
ega liigu vaenu leeri –
siit sõitva sõsartse paari,
siin käüve kälitse katsi.
Ennekõine, ennekõine,
nüüd jääs küla kullemaie,
mittu valda valatamaie,
külä kullel kükakulle,
külä naise mütsäkulle,
poisi poole tölläkulle,
latse lonki aia pääle –
mis ime sii pias oleme!
Kas om Virul või om Harjul,
Virul laulave vitsa pääl,
Harjul haava oksa pääl,
Turjul toome tuttu pääl.
Kulle kun kukve käo kolme!
Veli hellä vellekõine,
ihva kirves teräves,
tii taper tuli teräves,
raiu varik me vahelta,
raiu kuusik me kohalta,
künnä kesä keskeelta –
sis me kolmi kokku saame,
kolmi kokku kukkumaie,
nellä ütte laulamaie.
Üle jõõ joome õluta,
üle kääru anname kätt,
üle puude pistäme piju.
H II 29, 440 (4) < Ta-Maarja khk, Kavastu v – Johann Mägi (Lõhmusmägi), 1890
NEIUKENE, NOOREKENE,
kõnele sa velledele,
kas su sääl jo sõimati,
ema lasta laimati?
Neiu suurena suur,
neiu võerana võsana,
ei siin laula laua jalad,
ei siin kõnele kannu kõrvad,
ei ole neidu meie näha,
kaimu meie kaeda,
kas on velle vääriline,
halli kuue aruline,
kas on tugev toovrile,
paras kaevu pangile?
H III 9, 542 (18) < Ta-Maarja khk – Karl Koplus, 1889