Kui poiss pruudiga koju jõuab, ämma nendele vastu laulab:
ÄRGU TULGU MEILE TUMMA, kaisse, kanne,
ärgu saagu meile santi, kaisse, kanne,
ärgu rutaku rumala, kaisse, kanne,
ärgu tõtaku tõbine, kaisse, kanne!
Meile tulgu kõnnu-kõrgas, kaisse, kanne,
kõnnu kõrgas, rinnu-rikas, kaisse, kanne,
kes toob ratsula rahasi, kaisse, kanne,
vakaga vana taalarida, kaisse kanne,
sületäie sõlgesida, kaisse kanne.
Pruuti hakatakse ehtimaie ja pulmalised laulavad:
Kisu üles kiidukerstu, kaisse, kanne,
aa sina üles annivakka, kaisse, kanne,
mis sa kukkeni kudunud, kaisse, kanne,
ehavalgeni valanud, kaisse, kanne,
koiduaani koorutanud, kaisse, kanne.
Kas on pikad, kas on laiad, kaisse, kanne,
kas on otsani ilusad, kaisse, kanne,
kas on pikad pilgulised, kaisse, kanne,
linad laiad lõigulised, kaisse, kanne,
kas on neidu kirjasseppa, kaisse, kanne,
kirjasseppa, vöökuduja, kaisse, kanne,
kas mõistab kangast kududa, kaisse, kanne,
nellä niita nikutada, kaisse, kanne.
Vastus pruudi poolt:
Küll on pikad, küll on laiad, kaisse, kanne,
küll on otsani ilusad, kaisse, kanne,
küll on pikad pilgulised, kaisse, kanne,
linad laiad lõigulised, kaisse, kanne.
Küll on neidu kirjasseppa, kaisse, kanne,
kirjasseppa, vöökuduja, kaisse, kanne,
küll mõistab kangast kududa, kaisse, kanne,
nellä niita nikutada, kaisse, kanne –
kui teil telled peiud tehtud, kaisse, kanne,
küll meil niied neiu tehtud, kaisse, kanne.
Nüüd saavad anded ära jaotatud. Kõik ei saanud aga ilusaid andeid ja laulavad järgmiselt:
Anti mulle alvad annid, kaisse, kanne,
alvad annid, pahad paelad, kaisse, kanne,
viin sialaudale köidiksi, kaisse, kanne,
ahjuluuale abiksi, kaisse, kanne.
Mõni jäi koguni ilma andeta ja laulavad:
Ema oli eela laiska, kaisse, kanne,
tütar tõtanud järele, kaisse, kanne,
ema langenud lavale, kaisse, kanne,
tütar kõrva kõpsateles, kaisse, kanne,
ei viitsnud punela käia, kaisse, kanne,
madaril ei maiassaani, kaisse, kanne,
punad jooksid puuda mööda, kaisse, kanne,
madarad mööda magesida, kaisse, kanne.
Kui noorpaar majas elama hakanud, ei ole ämm nendega rahul ja laulab:
Tõuske üles, noored rahvad, kaisse, kanne,
ämm on ammu ahju kütnud kaisse, kanne,
suits on lännu suurest uksest, kaisse, kanne,
ving on lännu vindla august, kaisse, kanne,
aur on lännu akna august, kaisse, kanne.
Neiukene noorukene, kaisse, kanne,
kui tahad perenaene olla, kaisse, kanne,
siis piat pisut magamaie, kaisse, kanne,
aeda ukse läve peal, kaisse, kanne,
pane pia läve piale, kaisse, kanne,
kui kuulet kukke uikavat, kaisse, kanne,
kana lõkku karjumaie, kaisse, kanne,
üppa üles üüdemata, kaisse, kanne,
karga üles karjumata, kaisse, kanne,
mine lipates läbi õue, kaisse, kanne,
karates karjaaeda, kaisse, kanne.
Vaata mis siis sialt leiad, kaisse, kanne, –
seitse sia põrsast, kaisse, kanne,
pane põrsad põlle sisse, kaisse, kanne,
vii siis oma äial näha, kaisse, kanne,
äial näha, ämmal naha, kaisse, kanne,
oma noorel mehel näha, kaisse, kanne.
Siis sa maksad äia meelest, kaisse, kanne,
äia meelest, ämma meelest, kaisse, kanne,
oma noore mehe meelest, kaisse, kanne.
EÜS VIII 207/13 (1) < Kursi khk, Puurmani v, vstmj < Põltsamaa khk, Lustivere v, Tõrve k – J. ja M. Kärt < Ellu Sõster (48 a), 1911.
KUI VIIDI TÜTAR KODUSTA,
viidi serpi siilu pealta,
vikat aida viilu pealta.
Lehma ammub lüpsijada,
talled tarka tallitajad.
EÜS VIII 243 (38) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj < Pööra k – J. ja M. Kärt < Mai Paiu (83 a), 1911.
HELLAKENE VELLEKENE,
kui sina oskad naista võtta,
oska teda hoideleda –
ära sina anna orja hoida,
orja hoida, pärja püida,
sulasele suigutada!
Astu aiaksa vahele,
seisa seinaksa keskele!
H II 33, 589 (9) < Samaara < Kursi khk, Sadu k – Johanna Kuusik, 1889.
Pruudi lahkumise laul
ÄRRA PEAN MINA MINEMA,
ärra pean kallis kaduma,
ärra heasta rahvasta,
paremaista paikatesta.
Tulgu paigale paremada,
asemele ausamada,
koha pääle kuulsamada.
Tehku nõnna, kui ma tegin,
olgu nõnna, kui ma ollin,
käigu nõnna, kui ma käisin.
Peidmes kiidab enda ja trööstib pruuti
MIS SUL VIGA MEILE TULLA:
koda on mul kopikasta,
tua ma tegin taderista (1),
seinad siidinarmastesta,
lae ma liitsin laasitesta,
põrand paksu paasitesta.
Pruut vastu:
Oh sa petis peiukene,
kavalik sa kaasakene:
teil on tubba teibastest,
ja koda koera kaegastest.
1 talridesta
Peidmehe alva nooriku pilkav kiitus
VÕERAS ÜTLES: VÕTA NAENE,
oma ütles: olle ilma!
Kui saan kurja – kus võin panna,
ei olle ärjas ärra tappa,
egga lehmaks lüpsemine,
egga hobuses vahetamine.
Ellakene, vennakene,
ärra sina võtta mõisast naesta,
mõisas on mõne sugusta:
alta akende illusad,
pealta peeli peenikesed.
To naene talu toasta,
talu telgede tagasta:
se mõistab kangast kududa,
kahte talba tandsetada,
nell´a niita nikutada,
viita varba veeretada,
se kujub küile kued,
se napsib naule särgid,
kätterättikud kallile,
põlled pulmarahvaele.
H III 8, 63/6 (4, 5) < Kursi khk – H. Paap, 1889.
NÜÜD ON SÖÖDUD SÖÖGIKORRAD,
nüüd on joodud joogikorrad.
Ei ma enne siit ei lähe,
enne kui tua lautan,
selga võttan seinapalgid,
turja pääle tua palgid,
kaila pääle kambri palgid,
venitest vean järele.
H III 8, 121/2 (17) < Kursi khk, Laeva v – Meh. Kool, 1889.
Tulles
SÕIDUPOISS MU LELLEVELLE,
kannupoiss mul kaunikene,
pane mu hobu edeje,
sääda ratsu rakkeeije,
pane paadid pantelaije,
mustad muidu muntelaije.
Minu meel on teele minna,
teele minna, maale saada,
teed käija, külalt küsida,
osata otse väravad.
Tere, tuba, enne nähtud,
tere, tamised väravad,
tere, lee enne leitud,
tere, ahi enne köötud,
tere, tere, uued langud!
Kas on luba või on tuba,
kas luba tulla tubaje,
alla räästasda ajada,
kas on roogu räästaassa?
Küll on luba, küll on tuba,
küll luba tulla tubaje,
alla räästaste ajada.
Ehk on allik ukse alla,
läte leelõuka alla?
Ei olle allik ukse alla,
läte leelõuka alla.
Kõik on pestud peiu pingid,
isamehe iste ehitud,
küll on kõrrentid tuassa,
kus ju veli viskab vilti,
kus sõsar sõba lahutab.
***
EI OLE NEITU KODUSSA,
eila läks neitu kodusta,
tunaeile läks tuasta.
Kus veel viimi neitu nähti?
Virus viimi neitu nähti,
Peipsis ta pead pesenud.
Kodust läks kuu valula,
puna kulla koidinkule.
Olle vait valetamasta!
Neitu kuulab kammerissa,
seisab seinate tagassa.
Tulle sugu tuntemaije,
võsu vastu võttemaije
tule löö külie kätta,
napsi sõrmida naule!
H III 8, 139/41 (4) < Kursi khk – J. Sturm, 1890.