11. LÕPÕQ, LÕPÕQ, PÕLLUKÕNÕ (Vst)

Vahtsõliina

Õdagu ilo. Hää helü. Põimulaul

LÕPÕQ, LÕPÕQ, PÕLLUKÕNÕ,
kui ei lõpõq, siiäq jätä,
tsirgu süvväq, tsirgu juvvaq,
musta tsirgu muna luvvaq,
haha tsirgu havvutõllaq,
kirivä tsirgu keerutõllaq.
Saavaq tsirbiq saisõmahe,
esiq hellä istumahe,
peenükeistä pilutama,
udsuhammit umbõlõma.
Õdakulla hüä lauldaq,
hüä viluh veerütelläq,
kumu kuulus kavvõdahe,
helü viie verstä taadõ.
Kohe kumu kuulunõssa,
kohe helü heitenessä,
sinnäq mõtsa murdõnõssa,
sinnäq palki painunõssa,
saarõmõtsa saisanõssa.
Kohe kuulus neio kumu,
sinnäq palli mar´apalo,
siih sai pall´o palohkida,
muialt jalki mustikida.
Kurg jalq ütel´: „Mineq kodo!“
Mõtus ütel´: „Makaq mõtsah!“
Kas no kuuldaq kurõ sõnaq,
vai no mõistaq mõtuskeeleq?
Parõmb kuuldaq kurõ sõnaq,
kui no mõistaq mõtuskeeleq.

Viis ja tekst: RKM II 208, 622 (7) & RKM II 208, 621 (6) < Põlva khk, Vana-Koiola v, Miiaste k, Soo t – H. Tampere < Juuli Koitsaar, 80 a (1966).

Sildid ,
Postitatud Lõunõq