Põlva
Rükä lõpõtõh
Ku perremiis kah rükä põimmah om, sõs põimetas lauluga katõlt puult ahtagõnõ esi läbi, nii et perremehe nõna ala lapp´ põimmadaq jääse, midä timä piät äräq põimma. Tä jääse iks muist perrä põimma, selle et tälle püüdäs iks suur tükk jättäq, ja sõs piät perremiis viina andma.
LÕPÕQ, PÕLD, VÄHÄNEQ, VÄLI,
lõõrilõ, lõõrilõ,
kui ei lõpõq, mina lõika!
Ega jätäq tsirgu süvväq,
haha tsirgu haariskõllaq,
musta tsirgu munnõ luvvaq!
Kui rügä otsa saa, lõpp tetäs, sõs piät pernaanõ põimjile „lõpuputro“ andma, mis iks tatreku- vai kesväsuurmist keedetäs, inämbide iks sakõ, võid siseh vai ts´omboh. Nüüd om seo muud viil egah paigah siin puul.
Viis: ERA III 6, 238 (153) < Põlva khk, Aleksandri v, Himma k – K. Leichter < Anna Suur, 60 a (1931). Fon 350 b. (Tekst Vana Kannel)