Rõugõ/Vahtsõliina
Vele nurmõq. Põimulaul. Imä ikk tütrit
1.
2.
KELLES NJOOQ SUURÕQ NURMÕQ,
kelles njooq lajaq väläq?
Miiq velel suurõq nurmõq,
miiq velel lajaq väläq.
Suurõq nurmõq, suuveereq,
lajaq väläq, lakõveereq.
Lõpõq, nurm, lõpõq, põllukõnõ!
Kui iks lõpõ-i, siiäq jätä,
jätä kurõ kumardõllaq,
mustal tsirgul muna luvvaq,
hääl tsirgul havvutõllaq.
Mino imä ütsik naanõ,
lätsi põldo põimõma,
kaarapõldo kasima.
„Oll´ mul iks pall´o tütärit,
liialt linahiussit –
üte panni tiigas tii pääle,
tõõsõ pardsis palo pääle,
palssi partsi pajatama,
suvilindu liigutama.
Partsi opas´ pall´o sõnno,
suvilindu liiavõrra.
Tulli kuulu, võti üte,
tulli katsk, võti katõ.
Üts´ näid viidi Vinnemaalõ,
vaihmanõ jäi vanõmbilõ,
kolmas viidi kuningalõ.“
Viis: EÜS VII 15 (134) < Rõuge – J. Gutves (1910).
Tekst: H IV 3, 1006/7 (2) < Vastseliina – Mihkel Sikk (1890).