Hargla
Nüssülaul
SAISAQ, SAISAQ, LEHMÄKENE,
sõõraq, sõõraq, piimäkene!
Annaq minu annum täüs,
nüssäq minu nüssik täüs!
Ei ma nõuvaq nõutäüt,
ei ma püüväq pütütäüt.
Ma vii su süümä suurdõ haina,
kaunidõ karjakopõlidõ.
Sõõraq, sõõraq, lehmäkene,
malluq, malluq, marjakõnõ!
Sõõraq mullõ sõirapiimä,
malluq mullõ marjapiimä!
Ei ma püüväq pütütäüt,
ei ma vahiq vaaditäüt –
annaq minu annum täüs,
nüssäq minu nüssik täüs!
Mul om pereq piimä tahtman,
võõras pereq võidu tahtman.
Kübäräq taasperilde pähäq ja läbi sõrmussõ nüssiväq edimedse lehmä piimä läbi sõrmussõ nüssäq ja paa all süvväq. L. Peltser (1916)
Viis ja tekst: ERA III 3, 155 (153) – Fon 280 a ja ERA II 26, 117/9 (5) < Hargla khk, Mõniste v, Peebu t – Herbert Tampere < Pauline Pihlak, 44 a (1930).
Lisatud tekstiridu: ERM 128, 29 (59) < Hargla khk, Taheva v – Hargla köster Jaan Tamm < Liis Peltser (1916) ja ERA II 115, 157/158 (59) < Hargla khk, Taheva v – H. Tampere < Liis Peltser, 77 a (1935).