Harglõ

*

KELLES NII’ KIBU’ MINEMEDE, noori miisi jakujee,
tuu’ siiä’ Riia raha’,
pästä’ Pärnä peningeid.
Sina iilä’ Riiast tulli’,
toona’ pässi’ Pärnust,
pooda’ uma punga suu,
lahu’ uma laadi kaast.
Ala’ andu’ tühjä-tähjä,
ala’ hiitü’ hiirepoiga,
ala’ kakku’ kassipoiga,
et sa kisut killingeid (peningeid),
poodat poolõ ruubõlõid,
et sa vala’ vallust raha,
et sa hiidä’ illust raha.

Tekst: H III 22, 205 (6) < Hargla – P. O. Kima (1894).

*

KELLES NII’ KIBU’ MINEMEDE, raudkäsi jakujee,
kelles nii’ anumõ’ astusõ’,
vai karnidsõ’ kallusõ’.
Et sa juu’ mii’ kannist,
maidsa’ mamma pikõrist,
tuu’ siiä’ Riia raha,
pästä’ Pärnu päninge’.
Lahu’ uma laadi kaast,
pooda’ uma punga suud.
Sina iilä’ Riiast tulli’,
toona’ pässi’ Pärnust,
ala’ andu’ tühjä-tähjä,
ala’ hiitü’ hiirepoiga,
ala’ kakku’ kassipoiga,
Et sa kisut killingeid,
poodat puuli ruubõlõid,
et sa vala’ vallust raha,
et sa hiidä’ illust raha.

Tekst: H III 22, 206 (7) < Hargla – P. O. Kima (1894).

*

MIS MA NÄIE NEIU KOTUN,
näie neiu väre’in,
kui ma lätsi neiu kuu’,
vääni [?] neiu väre’ile.
Näie ma ois´u orassõn,
sinesarvõ siatsõn,
kassi’ kangastõ kotti’,
hiire’ lõiki’ lõuvõndida,
rebäse’ reki tekki’,
haragõ’ haku vetti’.
Kikas hannastõ [?] kirg´,
kana lõõrist munnõ lõi.
Sii ma näie neiu kotun,
näie neiu velissiin.

Tekst: H III 22, 208 (9) < Hargla – P. O. Kima (1894).

*

TENNÄKE’ MII’ VELLE,
auvustagõ’ ahkasärki,
keä võtt´ jäänü järve veerest,
saistanu saarõ veerest,
kulõtanu konnu veerest.
Olõs jäänü’ kuu’ kuusõpakus,
riida ette riidatulbas.

No’ viiät kuu’ kuldanäiu,
aida ette aotähes.
Ega’ olõ’ näiu püssüle püvvet,
ei ka näiu võrgulõ veetü.
Näiu om ollõlõ otsitu,
näiu om viinalõ veetü.

Oll´et osi ussõ minnen,
tammõtõhv tarrõ minnen.

Murul joosit nii kui muna,
tarõn kävet nii kui käbü,

käggo kuk käisist.
Siis kutsu kuu käimada,
võõra ommile vellile.
Ega’ jala’ muta maidsa’,
kondsa’ kua põrmandut,
jala’ tands´va’ taadrit,
kondsa’ kuldaruubõlõid.
Ärä’ hooli’ tullõnnõ,
pakõ’ põllõ pandõn,
ei käse’ käsikivile,
ei kaema kannipuid.
Hiiru’ viivä’, halli’ toova’,
kõrvi’ kivile ketsutiva’,
halli’ aiõ’ aida ette.
Mu’ vellel kolmõ aita,
kats´ kellert kesk murru,
üten tsilgus tsialiha,
tõõsõn hällüs härjäliha,
kolmandan kala’ kuiva’.
Om ait algmalda’,
sõrmõ’ salvõ saatmalda’,
ei saa’ näiu nällä pääle,
kabu kallõ ruvva pääle.
Kui olli sis kulla man kotun,
Marjakõnõ uman majan,
ait olli täüs aganõid,
salv täüs samblõid.

Tekst: H IV 3, 963/7 (9) < Hargla khk – J. Rebbane (1890).

*

ESI’ MA IKS ISTU VELLE KÕRVAL,
sinesärgi siilu pääl.
Säe õks velle särgi siilu,
kobista velle kübärekoldõ.
Kon ma õks näie kuiva kuusõ,
säält ma tõiõ kuiva puu,
kon ma näie arukõo,
säält ma tõiõ vipõ viha,
minka mu veli vihutõdi,
sagõhõdõ sannutõdi.
Alla õks lätsi arutõn,
mäele tulli mähken.

Tekst: E 56504 < Hargla khk, Mõniste – S. Lõhmus (1925).

*

SAIÕ’ SAJA’ PEETÜS, kaske, kaniken.
mis jäie tegemäldä’?
Kubijas jäie kutsumalda’.
Olõ’ rahul, mu kubijakõnõ,
osa sul alalõ hoiõti,
pala sul paigalõ panti
kirbu kink´, parmu reis,
sitike sinesaba.

Tekst: E 56504 (2) < Hargla khk, Mõniste – S. Lõhmus (1925).

*

MII’ VELLEL KOLMI NURMI, ai,
üts´ olli nurmi nisunurmi,
tõõnõ nurmi tatriknurmi,
kolmas nurmi kaaranurmi.
Nisunurmi vellelegi,
tatriknurmi mõrsijõilõ,
kaaranurmi kaasikõilõ.
Mii’ vellel kolmi niitü,
üts´ om niitü ristikniitü,
tõõnõ om niitü ninniniitü,
kolmas niitü karitsniitü.
Ristikniitü vellelegi.
ninnikniitü mõrsijõilõ,
karitsniitü kaasikõilõ.
Mii’ vellel kolmi järvi,
Üts´ om järvi viinajärvi,
tõõnõ järvi mõdujärvi,
kolmas järvi kalajärvi.
Viinajärvi vellelegi,
mõdujärvi mõrsijõilõ,
kalajärvi kaasikõilõ.

Lauldakse mõrsja kodust minnes peigmehe koju.

Tekst: E 56504/5 (3) < Hargla khk , Mõniste – S. Lõhmus (1925).

*

VELLEKENE, HELLÄKENE,
ala’ keerdü’ aia pääle,
aid taht andõid,
ala’ keerdü’ kivi pääle,
kivi taht kindõid,
ala’ aiu’ kannu pääle,
kand taht kaputõid.

Lauldakse pruudi vennale, kui ta õde pulma ajal veab.

Tekst: E 56505 (4) < Hargla khk, Mõniste – S. Lõhmus (1925).

*

Hargla kihelkonnan Mõniste vallan, vana saaja pidamise pruuk, ehk viis.

Kui nooremehe rahvas, ehk noormees oma saaja rahvaga mõrsja poole läits – mis enambüsi iks pääle laulatuse Pühäpäiva, eespäival olli, – kui na perale saiva, ja kõik vankrist, saanist ehk hobese säljast maha olliva tulnu, mingaka kiäki olli sõitnu, sis kutsuti neid pruudi pool pruudi isast, kui ülembast saaja tallitajast hommugu söömajale. Ent kui õige ruttu söömaajale, ehk söögi tarre es kutsuta, sis kaaska lauli:

Meid iks pandas paha pall´us,
paha pall´us, leina liias.
Ei meid valgõid vasta võeda’.
Kõrik meil pääle kõllastus,
pallai pääle paigutõdas,
linik pääle lepütedäs.

Pääle söögi, (kui teno palve peetu olli, mes Raudkäe kohus tetta olli) lauldi kaaskede poolt:

Toogõ’ näiut mii’ nätä’;
kabukõist mii’ kaia’.

Kui näijo olli ette tulnu, sis lauldi kaasikist edesi:

Toogõ’ tuurja murulõ,

kas om tukõv mii’ tuurjalõ,
pangi’ siiä’ põrmaduleõ,
paras mii’ pangõlõ.

Kui näijo kõhna olli, lauldi:

Taa om olõst uhukõnõ,
taa om pihast peenükene,
taa nakas olõst oigama,
põlvõjakõst põdõma,
taal omma’ silmä’ sinistünü’,
kõrvajuurõ’ kõllastunu’,
taa om peetü pinilihan
kasvatõdu kassilihan.

Kui olli pruut tugev ja meele peraline, sis lauldi kitused:

Taa om tukõv mii’ tuurjalõ,
paras mii’ pangõlõ,
Taa om peetü piimäpudin,
kasvatõdu kanalihan,
söödet sõirasuurmi’in.

Kui see laul olli mööda, ja mõni muu vastastiku laulu lauletu, sis viidi kaaska kusele, kapota aija maa pääle (see viija olli mõni pruudi sugulastest vana naiste rahvas (kabehene) kabõhõtses sai üleüldse naiste rahvast kutsutus, kes enamb latse põlven es ole). Sellel olli pangiga vesi ligi, seda panni ta maha saisma, ja kutse kaaskid kusele – kaaska pidiva üle pangi minema, ja pangi sõrmuse viskama, igaüts, – ni palju kui neid olli, kas 3 vai 5 vai 7. vai 9 – nii olli kaaskids arv, paarin es tohe kaaska pruudi poole minna, nii sama kiik üle üldne saaja rahvas, ka es tohi hobesiidki nii olla, et paari saiva, – (se olli eba usu pelg, et sis saap paari rahval katsiko latse, mes vaesel rahval rasse üles pidata.)

Selle man andis pruut igale kaaskale ütte raiga, ja nee pangi visatu sõrmuse saiva pruudile; sest pruut tarvitas palju sõrmusid. Kui saja rahvas kodu lätsi, panti igaüte piima nappi üts sõrmus, ohvri andes, et piimale perast midagi kahju ei saas.

Kui saaja rahval olli üle jõe sõita, sis visas pruut silla ala jõkke üte sõrmuse, peigmehe poole sõiten, ohvris jõele, et sis tema suguvei sa jõkke upuma.
Sai peijo pool tarre (Rehe tarre) kurro ohvris, et tuli latsile kahju es tees.
Sai kaivo üts sõrmus visatus, et kaiv ka latsi vasta es peas võtma. –

Nüüd tulli tõine söömaig peran II söömaigu, naksiva kaaska laulma:

Toogõ’ nätä’ näiu imä,
toogõ’ kaia’ kabu imä,
kas om illus imetäjä…

Sis anti ema känga kätte, kui hää känga ehk tsuvva olli, sis mõrsja naiste rahvas lauli kituse laulu, – ent kui halva, sis laiduse laulu.-

Naa’ iks omma’ Tsooru tsuvva’,
Tsooru tsuvva’, vinne viisu’,
viisu’ omma’ viite sülde,
kabla’ perän katsõt sülde.

Selle pääle tulli kaaska vadsa jagamine, minga pruudile andid korjati.

Külänaasõ’ kullakõsõ’,
vallanaasõ’ vaimukõsõ’…

Kes sis andis, kas kindiiä vai raiku, vai seere käütiä, vai mõne mütsü, selle anti vatska, ja naps viina. Kui küla naise es anna midagi, sis kaaska lauli pruudile sõimu laulu:

Taa ei olõ’ uskunu’ ohulist,
ei olõ’ nännü’ nällälist,
sisu om piiu sikustunu’,
koorik piiu kopitunu’,

ei olõ’ nännü’ nällälist.
sisu om piiu sikustunu’,
koorik piiu kopitunu’. –

Vahe aig, kon nii sama mängiti vai ka lauldi ja tantseti, aaja viites.

Kolmas söömaig, ehk lõune aig. Pääle lõunet naksiva kaaske laulma:

Tekke’ tiile minekide…

Siis sai pruudi kirst ära saadetus peigmehe poole, ja nakati valmistama ära mineki ehk tagasi mineki pääle.
Enne õdagu söömist läts pruut henda valmis ehtima kambrehe, kohe kedagi peijo rahvast sisso ei lasta.

Kui peigmees raudkäega, ja tõised sinna usse ette tuleva, sis laulva pruudi sugulase sisest poolt (kambrest):

Maskõ’ imä imetämine;
vanõmbidõ vaivapalk…

Kui raha maksetu (mes raudkäsi omalt poolt maksap), sis lastas sisse; nüüd laulap raudkäsi mõne laulu Jumala sõnast, ja teep ka kõnet kui mõistap manitsust (ehk mõni küla koolmeister kes selles om kutsutu). Kui se otsan om, sis võtap raudkäsi pruuti kät-pite, ehk särgisiilost ja astup een, peigmees taga – söögi lauda, sest pruut ei söö sel päival saaja rahvaga ütten, kes peijo poolt tulnu olliva, enne kui nüüd viimsel söömajal, mida om pruudi pool saaja otsan, varsti peran söömagu panti hobese ette, ja nakati peigmehe poole tagasi minemä, peigmees pruudiga istuva seeni söögi lavva takan kui hobese ette pandase. – (Peigmehel ja pruudil pidiva tävvelitse rõiva, pooltõist särki säljan olema, see olli ebausu perast, et sis konagi rõiva puudust es peas täiema, kiik saaja aig pidi see nii olema, ka laulaten pidiva neil nii palju rõiviid säljan olema nüüd olliva seeni hobese een, ja pruut pidi nüüd een sõitma peigmehe poole, pruudi tagan peigemees sis muu pulma rahvas kes taht (vaga vanemba saatsiva ka veel Jumala sõna lauluga oma tütard tee pääle).

Kui peigmehe poole perale saadi, sis peigmehe esa nõst pruudi maha sõidu riiste päält, – selle eest and pruut paar kindid, ja kes (mõrsja) pruudi hobese vallale lask, selle and ka pruut kinda, – nüüd kutsuti söögi lauda, ja kui lavval olliva, sis tulli peigmehe ema, ja võttis ehites kübara pruudi pääst, ja pand mõrsja sõssare päha, ja naksi (mõrsjal) pruudil mütsu (tanu) päha pandma. – Sell aejal lauldi Jumaliku laulu, seeni kui müts päha sai. – Laul Oh õnnis ristiinemin, ehk Kuis illus Jesu mõrsja om. n.n.e, mes tähtsas ristikoguduse pääle tähendaja laul olli; peigmehe (nooremehe) ema sai nüüd paari kapudiid, mütsü pandmise palgas.

Söögi palve.

Õdangu söögi peijo pool, nüüd laulsiva ühendedu sugulase:

Viige’ mari magama,
suvilindu suigatama,
tä om, väigu, väsünü’,
raasakõsõ rahmõtunu’…

Nüüd kutsuti peigmees ja pruut magamise kambride, kon säng valmis säetu olli: sääl panti neid nüüd magama, suuremb osa rõiviid jäteti neil ka ööses sälga, et sis eladen ei peas rõiva puudus tulema; tsuvva võeti jalast maha, muu rõiva jäiva sälga, (magama pandmise man sai ka kül Jumala sõna lauldus, ja palve peetus, nii olli ebajumala teenistus õige Jumala teenistusega koon, ka hommugul ärratedi neid palve ja lauluga üles; – pruukusele, ehk varatse hommungu söögile; päiva aejal sis vei peigmehe esa ja ema pruuti kiiki kotusiid tutvas tegema, aita, sääl pand pruut salve pääle, kas hamme vai kinda, sis kotta, (kööki), sääl pidi jälle tuli tunglete pääle, ja anuma mõskmise ruhe pääle hame pantus saama, ja paa vangu pääle seere käute, ikes ohvri andes, et tuli ja pada es peas kahju tegema lastele, ja ait vilja täüs olema, n.n.e.

Teine sööma aig.
Pääle söömaja saadeti peigmehe poolt pruudi isale ja emale perra, ja kui na peigmehe poole saiva, tõsteti neid maha, raudkäest, ja viidi tarre ahjo otsa pääle, ja anti pakle kätte kedrata, – see jagai ka rahvale viimas pääle selle tulli kaaskiide sanna viimine, mis arvati tõbe hoidmises.

Kaaska lauli:

Raudkäsi, rao’ puu,
kosilanõ, kütä’ sann,
kaas´kil naba karanu’,
kõtupõhi põrahunu’,

Sis raudkäsi tegi sanna ahju napest vai kadaka haust tuld, et suitsu sai, sis panti kiik kaaska ja pruut vankri ehk saani, ja viidi sauna, kon raudkäsi vihaga vet neide pääle pritse, selle eest and pruut raudkäele kinda, ja kaaskile vööd, vai seere käüted.

Lõune aig.
Peran lõunet nakati raha korjama, ütte kausuga. – Peran raha korjamist and pruut peigmehe sugulastele kiigile andiid, kes enamb raha olli andnu, see sai hamme, kes veidemb – kinda, naiste rahvas saiva hamme ja vöö pääle käüdetu vai kapuda (sukka) ja saare käüte pääl.

Tekst: H, R 6, 485/92 – Hargla khk, Mõniste v – Agnes Mangelson (15.XI 28).