*
NIKA KOTON KUUGIJIDA,
laanõ veeren laulijiid,
kooni iks imäl tütäridä,
kallil imäl kanasiid.
Viidi tütäri’ kodust,
viidi kana’ kasumast.
Kuukva’ iks kotun kuiva’ kuusõ’,
laulva’ ladvuta’ pedäjä’.
Olgu’ iks terve’ mu imä,
kavva saisku’ kasvataja,
kiä iks hoitõ hobõstõ jalust,
kand´ karja teie päält.
Olõ-õi nõtsku nõna pääl,
olõ-õi kühmä külle pääl.
Tekst: EÜS VII 1247/9 < Karula khk, V-Antsla v, Ähijärve k – R. Tamm < Mari Leinus, 75 a (1910).