Urvastõ

________________________________________________________________________

Pulmakombestikust, lauludest, viisidest – selgitused.

________________________________________________________________________

KOMBESTIK

Read more... 0 comments

1. Pulmakommetest (esimene päev)

Tütrukuid pulma ei lubatud. Kes tuli, sellele aeti rangid kaela ja saadeti tagasi.

Kui noorik koju toodi, tõsteti ta kasuka pääle maha, et siis kasvavat hästi lambad (teise seletuse järele: siis saab noorikul pehme süda).

Pulmas oli “Raud käsi” – see oli meesterahvas kes laulis enne ja pääle sööki, tanu pähe panemise aegu j.n.e. 

Valgjärve vallas Kanapääl jutustas keegi vana inimene (Ala Keebi talus). Temale olnud 80 a. vanainimene, kes 30 a. tagasi surnud, jutustan:

Noorikul olnud pulma ajal kirikus valge rätt üle pää, et kade silm ära ei saaks kahetseda. Kodus pidi teda teine alt rätti (söömise aegu) söötma.

Kui keegi mehele soovis minna, pidi ta mõisa härra käest selleks luba võtma ja härra juures enne üks öö magama. Jutustaja sugulane olnud kõrtsmik (Veisari valla Järveotsa talu peremees).  See ei olnud sellega nõus, et tema noorik härra juure pidi minema. Trahviks aeti mees koha päält ära.

Pulmas olid iseäralised “kirstu poisid.” Nende amet seisis selles, et kui kõik pulmalised magama olid uinunud, võtsivad nad, nende kraami, mis kätte said (saapad jne) ära ja säätsid need teine päev üles iseäralise laua pääle. Siin hakkas kraami tagasi müümine omanikudelle. Saadud raha läks noorikule. Kui noorik kirikust koju toodi, näedatti noorikut. Näitamise aegu võeti noorikul rätt pääst ja panti taldriku pääle; igaüks pandis sinna raha pääle.

Joodi ja lauldi:

Joo, joo, maitsa, maitsa…

Selle juures panti jälle raha taldriku pääle. Pruut andis paar kindad kosi-isale, siis mehe sugulastele. Sõidupoistele pidi sõrmkindad andma.

Pulma sõiduks panti kolm hobust ette. Aga vankrid olid sell ajal nagu välja tulekul. Esimene telg oli kinni samuti nagu tagumene, nii et ümber käümine vaivaline oli. 1860 a. ümber on juba esimesi käänava teljega vankrid tehtud.

E 52417/8  & E 52404/6 < Urvaste.

Read more... 0 comments

2. Pulmakombestik (teine päev)

Vanasti pulmad kestsid siinpool kolm päeva. Pulmad algasid tavaliselt laupäeval ja lõppesid esmaspäeval. Laupäeval oli hõimuõhtu. Pruudi ja peigmehe sugulased tulid peigmehe poole kokku. Pruuti hõimuõhtul ei olnud. Hõimuõhtul oli tavaliseks söögiks kapsad lihaga.

Järgmisel päeval sõideti pruudi poole. Parast lõunasööki mindi kirikusse laulatusele. Kirikusse minnes pruudi kõrval kõndis pruutneitsi, peigmehe kõrval peiupoiss.

Kui pruutpaar kirikusse astus, pandi tähele, kumb, kas peigmees voi pruut pani jala esimesena üle läve, sai teise üle võimu perekonnas.

Kogu pulmade aja käis kaasitamine. Olid kohe inimesed, kes käisid pulmast pulma ja kaasitasid.

Pulma ajal püüti peigmehe käest pruuti ära varastada. Kui pruut varastati, pidi peigmees selle välja lunastama. Kell 12.00 öösel läksid pulmad laiali. Esmaspäeval viidi pruut isakodust ära. Kodunt lahkumisel pruut laulis:

Kodu sinust pean lahkuma…

Kui jõuti peiu poole, siis enne pruudi maha astumist saanist või vankrist, peigmehe ema laotas kiiresti kasuka vankri või saani ette ja pruut tõsteti peale. Siis pidavat saama hea südamega minia.

Pärast söömist, laulmist ja tantsimist pandi pruut ja peigmees keset tuba toolile istuma. Peigmehe ema pani pruudile tanu pähe. Taldriku peale, kus oli tanu, pani pruut nüüd paari kindaid.

Kaasitaja laulis:

Kas om minni meeleline…

Peiupoisid püüdsid pruuti igati ära laita. Nad laulsid, et pruut luuakanutsust loperdatud, vihakantsust viperdatud. Pruudi ema hakkas tütart kiitma, lauldes:

Mul om tarka tütarda,…

Siis viis peiuema minia kaevu juurde. Kaevule pani minia paari kindaid. Edasi viis peiuema minia lauta. Lehma sarvede ümber köitis minia kirjud vööd ja lambasulu väravale pani paari kindaid. Teised laulsid, et lambad tooksid aastas paari poegi korraga. Laudast mindi aida juurde ja aidavõtme ümber sidus minia samuti kirju vöö. Kõik päevad käis kaasitamine ja peigmehe ning pruudi sugulased võistlesid omavahel, püüdes üksteist laulu ning tantsuga üle lüüa. Kui peiu pool pulm hakkas lõppema, pani minia ema kausi laua peale. Kausi põnja pani ta viiese kuldraha. Seda tegi ka minia isa. Seda raha kutsuti kirstuperarahaks. Kaasitaja liigutas kaussi, et raha kõlises ja laulis:

Neiuke siia hõberaha…

Kõik sugulased panid kaussi hõberaha ja kes rikkam ka kuldraha. Pulma siis kingitusi ei toodud, vaid toodi ainult toidukraami: saia, liha jne. Igaüks tõi nii palju, kui palju ära jõudis süüa. Mõnikord pruut isegi ei tundnud peigmeest. Vanemad rääkisid kokku, et panevad lapsed paari ja teatasid kirikuõpetajale. Kirikuõpetaja hõikas kaks pühapäeva järjest kirikuliste ees pulma välja.

RKM II 72, 130/4 < Urvaste khk, Antsla raj, Vabaduse kolh – Eha Meister < Marie Kõuhkva (1956).

Read more... 0 comments

VALIK PULMALAULE

Read more... 0 comments

1. JUU’, JUU’, MAIDSA’, MAIDSA’ (rahakorjamise laul)

*

JUU’, JUU’, MAIDSA’, MAIDSA’.
kül’ om makus makõkahi,
kül’ om sakõ sajakahi.
Ei sa’ tihka’ tenga anda’,
puista’ poolõrublanõ!
Kül’ om makus makõkahi,
Juu’, juu’, maidsa’, maidsa’,
kui sa maidsat, sis sa massat.

Tekst: E 2405 < Urvaste khk (1914).

Read more... 0 comments

2. MINA IKS KAASIK KAN´EPITERÄ (kaasikute kiitus ja laitus; kosjahobu söötmine)

*

MINA IKS KAASIK KAN´EPITERÄ,
mina siimnelinnukõnõ,
taa kaasik tatijuur´,
seo kaasik seenejuur´.

Paekõ’ parrõ’, taakõ’ tala’,
joba tuvvas tulinõ kuri,
tulõ tuldõ lüvve’en,
kibõnid keerutin,
tuld iks leie’ tuima’ ravva’.

Tulõlõ tuudi tulinõ kurat´,
hämäräle äkiline.
Jätä’ sa küdüu külle pääle,
nadu armas ahu pääle.

Aja’ sa tii aida poolõ,
keerä’ tii keldre poolõ,
lasõ’ tii lauda poolõ,
tii’ tii tiigi poolõ.
Laudan tille’ lambakõsõ’,
tandsi’ tii talli poolõ,
tallin tille’ täkukõsõ’,
läbi akna anna’ kaara’,
läbi pilu pistä’ haina’.

Tekst: EÜS VII, 1070/1 (110) < Urvaste khk, V-Antsla v, vstmj – R. Tamm < vaestemaja elanikud (1910).

Read more... 0 comments

3. ENNE NO MI OLLI’ SUU LANGU’ (kaasitamine)

*

ENNE NO MI OLLI’ SUU LANGU’,
suu langu’, laanõ langu’.
Peräst no mi saa umas umatsõs,
ligimädses linnukõsõs.
Sedä no mi rõiva’ rõõgi’,
sedä kõriga’ kõnõli’.
Seo no talo tantsimista,
higisärgi hiitemistä,
kundsakängä kopsimista.

Tekst: EÜS VII 1082 (122) < Urvaste khk, Vaabina v, Anni t – R. Tamm < Eeva Põder, 70 a (1910).

Read more... 0 comments

4. TII’ TULD, TUUL’DA’ MULKU (tuletegemise laul)

*

TII’ TULD, TUUL’DA’ MULKU,
panõ’ puid, paista’ perst,
aja’ aku, argida’ arku.
Kutsu’ peig piistlemä,
kutsu’ kaas kaema.
Peig ütles: perse’ palas,
kaas ütles: karva’ kõrvõsõ’.

Tekst: EÜS VII 1087 (129) < Urvaste khk, Vaabina v – R. Tamm < Mari Utsal (kerjaja) (1910).

Read more... 0 comments

5. KAS MASS MII’ VAIVA (kaasitamised)

*

KAS MASS MII’ VAIVA,
vai mii’ meeste vaiva,
vai mi täku tandsuvaiva.
Kui ei massa’ mii’ vaiva,
ei mii’ meeste vaiva,
ei mi täku tandsuvaiva,
vii’ vällä väreti taadõ,
panõ’ kivi kõtu pääle,
haava hannaroodsu pääle.
Kui mass mii’ vaiva,
ja mii’ meeste vaiva,
ja mi täku tandsuvaiva,
las pojal püüdä’ havvõkala,
esi’ jürä’ luukõnõ.
Pojal’ anna’ pääkene,
minijäl’ anna’ säläkene.

Sellele kaasitati mõrsja hõimust vasta:

Ärä’ viidi hää lats´,
kodo jäie kusihand,
jäie’ vasika’ vallalõ,
kitsõ’ kinni’ ajamada’.

Peigmehe hõimust:

Kodo tuudi kuistapuista,
riida ette riistapuista.

Mõrsja hõimust:

Kotost viidi kurõmari,
majast viidi maasikmari.

Kastiga /veimevakaga/ sõitja pois laulis:

Meil umma’ kirstun kirevä’.
kaasõ all kalli’ rõiva’.

Vastutulejad:

Üts´ kivi, tõnõ kinnas,
üts´ kand, tõnõ kaput.
maku haudsõ maranakuul,
kõttu haudsõ kõllakuul.

(Maranakuu – maikuu, kõllakuu – juunikuu)

Tekst: EÜS VII 1102/4 (148) < Urvaste khk ja v, Alakerge t – R. Tamm < Ann Tetler 39 a (1910).

Read more... 0 comments

6. LAS MA KATSU, LAS MA KAE (kaasitamised)

*

Ku pruut ja peigmiis saja hummogu üles tulliva’, siis laulti näile:

LAS MA KATSU, LAS MA KAE,
kas um kuku kurja tennü’,
kas um kanna kannustanu’,
kas um neio uman näon.
Üü oll´ hullu hundi käen,
kahru katõ käpä vahel.

Kaasitaja esimene kaasitus pulmatalule jõudes:

Mis ti sandi’ saaja piät,
tsianaha’ naisi võtat,
susi suun, tõnõ soolan,
kolmas kuan kuiuman.

Kaasitus:

Peiopoiss´ om perätü rikas,
raudkäsi raharikas,
panõ’ raha rambi pääle’,
puul´ ruublit pulga pääle’,
imäle imetämiseraha,
vanalõnaisõlõ (ämmaemandale) vaivaraha.

Raudkäsi = sajaülem (tseremonialmeister)

Tekst: EÜS VII 1108/9 (150-153) < Urvaste khk ja v, Tuti liin – R. Tamm < Miili Aalup, 60 a (1910).

Read more... 0 comments

7. MINA KAASIK KAN´ÕBATERÄ (kaasitamine)

*

MINA KAASIK KAN´ÕBATERÄ,
linaseemen linnukõnõ,
las ma kae, las ma katsu,
kes om siia’ sisse sõitnu’?
Sisse sõitnu’ siidilidse’,
maani massakarvalidsõ’.
siin om nuuri, siin om vannu,
siin om s´aksa, siin om santi,
siin om ull´e undsakiid.

Tekst: ERA II 115, 187/188 (6) < Urvaste khk, V-Antsla – H. Tampere < Mari Saalup, 74 a (1935).

Read more... 0 comments

8. LAS MA KATSU, LAS MA KAE (pulmakaasitused)

*

Kaasitus noorikullõ

LAS MA KATSU, LAS MA KAE,
kas täl om kirstun kirevit,
all kaasõ kalõvit.
Kui ei olõ’ kirstun kirevit,
all kaasõ kalõvit,
viimi’ kirstu mäele pallu,
panõmi’ pallu palama,
kaasiku’ manu’ karvu kuivatama.
Sinnä’, kos kaasiku’ kusõsi,
sinnä’ maasikõ’ kasvasi.

Ära laida noorikut

Mis ti mi mõrsijat mõnitat,
hääd last halvõndat,
tiä jäi varra vaesõslatsõs,
inneaigu ilma imätä’.
Es olõ’ immä, kes taad oppas,
kallist immä, kes taad kasvatas.
uma imä oppas ussõ takan,
nuum´ sinnu nulga takan,
võõras oppas hulga siän,
nuum´ noordõ poistõ man.

Pruudi saatja kaasitus mehe kodu minekul

PIÄ’, POIG, SAISA’, SAAJ,
mina oppa umma last,
noomi umma noorõkõist:
olõ’ lahkõ mihe vasta,
olõ’ kannatlik rahva,
sõs sa miildüt mihele,
olõt armas rahvalõ.
Kui sa kuulõt kotun kurja,
kua sa näet kotun halva,
kata’ kinni’ katõ käega,
mata’ kinni’ maa ala.
Külä är’ kuulku’ kodu hätä,
rahvas elu raskuisi.

Kaasitus pärast esimese öö magamist

PARAS, PARAS, TSÄH, TSÄH,
kes käsk´ sul mihele minnä’,
kes käsk´ poisilõ tahta’,
leivä’ tuld sul sängütulba’,
värisivä’ alusvedru’.
Miis´ tuu üskä üütüü,
pähitsehe päävätüü,
jalutsihe jalavaiva.
Sakõs läävä’ su sammukõsõ’,
latsõ pudru potikõsõ’.

Mehe ema kaasitus

Ei olõ’ minnij meeleline,
pojanainõ nall´alinõ,
ei olõ’ ta tukõv mi tuurillõ,
paras mi paaripangõlõ,
mõistlik leevämõhele.

Kui mees juba mitmendat naist võtis

Häbü om mul kruuni kanda’,
tõistõl õlut-viina anda’,
elu ei anna’ häbenedä’,
tühi kodu kurvastada’,
vaenõ lats´ taht valvata’,
imätä’ lats´ hoolitsõda’.

Õhtul kui lapulisi tuli, need kaasitasid neile kaasitadi vastu

Laku’ perset lapalanõ,
panõ’ perse’ peldi pääle,
astu’ ahuargi pääle.
Mii’ lats´ om lavva takan,
kallis lats´ kaasa kõrval.
kui ti olõt uma’ ata’,
sõs astkõ’ ahu taadõ,
kui ti olõt külä ata’,
sõs astkõ’ aia taadõ.

Tekstid: ERA II 143, 44/50 (4-15) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm 60 a (1936).

Read more... 0 comments

9. Pulmalaulud

Read more... 0 comments

10. Pulmalaulud

Read more... 0 comments

11. Pulmalaulud

Read more... 0 comments

12. Pulmalaulud

Read more... 0 comments

13. Pulmalaulud

Read more... 0 comments

14. Pulmalaulud

Read more... 0 comments

15. Pulmalaulud

Read more... 0 comments