Vanasti pulmad kestsid siinpool kolm päeva. Pulmad algasid tavaliselt laupäeval ja lõppesid esmaspäeval. Laupäeval oli hõimuõhtu. Pruudi ja peigmehe sugulased tulid peigmehe poole kokku. Pruuti hõimuõhtul ei olnud. Hõimuõhtul oli tavaliseks söögiks kapsad lihaga.
Järgmisel päeval sõideti pruudi poole. Parast lõunasööki mindi kirikusse laulatusele. Kirikusse minnes pruudi kõrval kõndis pruutneitsi, peigmehe kõrval peiupoiss.
Kui pruutpaar kirikusse astus, pandi tähele, kumb, kas peigmees voi pruut pani jala esimesena üle läve, sai teise üle võimu perekonnas.
Kogu pulmade aja käis kaasitamine. Olid kohe inimesed, kes käisid pulmast pulma ja kaasitasid.
Pulma ajal püüti peigmehe käest pruuti ära varastada. Kui pruut varastati, pidi peigmees selle välja lunastama. Kell 12.00 öösel läksid pulmad laiali. Esmaspäeval viidi pruut isakodust ära. Kodunt lahkumisel pruut laulis:
Kodu sinust pean lahkuma…
Kui jõuti peiu poole, siis enne pruudi maha astumist saanist või vankrist, peigmehe ema laotas kiiresti kasuka vankri või saani ette ja pruut tõsteti peale. Siis pidavat saama hea südamega minia.
Pärast söömist, laulmist ja tantsimist pandi pruut ja peigmees keset tuba toolile istuma. Peigmehe ema pani pruudile tanu pähe. Taldriku peale, kus oli tanu, pani pruut nüüd paari kindaid.
Kaasitaja laulis:
Kas om minni meeleline…
Peiupoisid püüdsid pruuti igati ära laita. Nad laulsid, et pruut luuakanutsust loperdatud, vihakantsust viperdatud. Pruudi ema hakkas tütart kiitma, lauldes:
Mul om tarka tütarda,…
Siis viis peiuema minia kaevu juurde. Kaevule pani minia paari kindaid. Edasi viis peiuema minia lauta. Lehma sarvede ümber köitis minia kirjud vööd ja lambasulu väravale pani paari kindaid. Teised laulsid, et lambad tooksid aastas paari poegi korraga. Laudast mindi aida juurde ja aidavõtme ümber sidus minia samuti kirju vöö. Kõik päevad käis kaasitamine ja peigmehe ning pruudi sugulased võistlesid omavahel, püüdes üksteist laulu ning tantsuga üle lüüa. Kui peiu pool pulm hakkas lõppema, pani minia ema kausi laua peale. Kausi põnja pani ta viiese kuldraha. Seda tegi ka minia isa. Seda raha kutsuti kirstuperarahaks. Kaasitaja liigutas kaussi, et raha kõlises ja laulis:
Neiuke siia hõberaha…
Kõik sugulased panid kaussi hõberaha ja kes rikkam ka kuldraha. Pulma siis kingitusi ei toodud, vaid toodi ainult toidukraami: saia, liha jne. Igaüks tõi nii palju, kui palju ära jõudis süüa. Mõnikord pruut isegi ei tundnud peigmeest. Vanemad rääkisid kokku, et panevad lapsed paari ja teatasid kirikuõpetajale. Kirikuõpetaja hõikas kaks pühapäeva järjest kirikuliste ees pulma välja.
RKM II 72, 130/4 < Urvaste khk, Antsla raj, Vabaduse kolh – Eha Meister < Marie Kõuhkva (1956).