Kanepi

*

KELLES SEO KIBU MINNE’ESSA,
kelles seo kappa kaldanõssa?
Küläpoisilõ hääle,
korgõhillõ kübärille,
saabasseere sirgõhillõ.
Et sa no juu’, et sa maidsa’,
kül’ om makus makõkahi,
kül’ om sakõ sajakahi!
Inämb om mettä ku vettä,
inämb esä õluta ku vele viretä.

Veli läts´ vettä tuuma,
tsõdsõ viretä varasti,
tsõdsõ haari haanikust,
nägi vaiva varastõn,
suurõ hoolõ hoitõn.
Tsõdsõ esi’ sõõru roogõ,
esi’ pild´ pikä pirandu,
vao heidi vasta tuult,
pirandu perituult.
Tunnõt no juvva’ tunnõnõssa?
Ega sa tihka’ tingä anda’,
ega ma taha’ taalõrida,
pooda’ poolõ ruubõlit,
kaku’ katõssakümmend!
Ait´uma andmast,
olõ’ terve’ tegemäst!
Mitu siin keräkeist,
niipall´o sul kar´akõist,
sada lauki lambakõist.
tuhat tutupääkeist.

Tekst: H II 32, 518/20 (3) < Kanepi – J. Väggi (1890).

*

VELLENAINÕ LINNUKÕNÕ,
olõ’ sa ommugu usina,
inne valgõt varajanõ,
jätä’ küdü külle pääle,
nadu armas ahju pääle,
võta’ kukku’ kuatiidä,
Võta’ astu’ aidatiidä.
mine’ sa laudalõ mäele,
lövvät sa lehmäle vasika,
lambal paari tallõkõisi,
tuu’ rüpüle mäele,
kanna’ põllõl põrmandulõ.
Tuu’ tallõ taadõ kaia’,
vasikas memme vaadata’.
Sis olõt ää äiä meelest,
äiä meelest, ämmä meelest,
priskõ uma peiu meelest,
kallis uma kaasa meelest.

Tekst: H II 56, 935 (1) < Kanepi khk, Valgjärve v – Carl Lipping < üles kirjutanud Mihkel Otsus oma emalt (1895).

*

TUU’ TULD, LÄÜTÄ’ PIRDU
kaas´kide vatsku kaia’,
kas om sisen sika villa,
vai om vahel vas´ka karva.

Tõine hõim vasta:

Pistä’ sa pirdu persehe,
tuli karvulõ kaota’.
Nii meil koogi’, kui mi küdsi,
nii meil vadsa’, kui mi vali.

Tekst: H II 56, 937/8 (4b) < Kanepi khk, Valgjärve v – Carl Lipping < üles kirjutanud Mihkel Otsus oma emalt (1895).

*

KÜL’ OM KIRSTUN KIREVIID,
kaanõ all kalliid.
(ei) Olõ’ tennü’ teräsalvõ’,
palka masnu’ jahumati’.
Esi’ tennü’ till´ukõnõ,
kudanu’ kõik´ kullakõnõ.
Tei no teolõ minnehen,
kudi kodu tullõhõn.
Säädse peele’ piiri pääle.
külä karjussõ’ kaki’ langa.
Sääl aigu arutõn,
poolõ päivä pästehen.
Siski om kirstun kireviid,
kaanõ all kalliid.

Midä no sitta kittelet,
asjanda’ avvustõllõt.
Üts´ kinnas kirstuna,
tõnõ kaput kaanõ all.
Tipit, täpit tii veerest,
utigu uru veerestä,
vana lamba lagipäästä.

Tekst: H III 26, 316/7 (8) < Kanepi – J. Tedder < Ann Lubi, 51 a (1895).

*

VEEGE’ NO SÕNA VESILE,
vesi, vii sõna vellele:
pangõ’ no linnassõ’ likku,
odra’ otsõldõ ojja.
Nooriku kõttu korgõnõssa,
põllõpaela paisunõssa.

Tekst: H III 26, 317 (9) < Kanepi khk, Kooraste v – J. Tedder < Ann Lubi (1895).

*

EMÄKÕNÕ, MEMMEKÕNÕ,
tulõ’ iks vällä kaema,
kas om minnij meeleline,
pojanainõ naaruline;
kas om tukõv tuuvrilõ,
paras viipaarilõ.
Ei saa’ rotist ruvvakiitjät,
Padakunnast paamõskjat.
Langu’ uvvõ’, langu’ noorõ’,
vahivastatsõ’ umatsõ’,
tunnõt võtta’, tunnõt hoita’,
ärä’ anna’ sulastõ sundi’,
näidsiknäidu näägutada’.
Mii’ pruut´ om väikene,
nimessist om niidikene,
keskest keerukablakõnõ.
Panõti’ vett vidämä,
panõti’ kandma kaalapuid,
anna ei sulastõ sundi’,
näidsiknäidu näägutada’.
Meil om poisi’ puiõtuuja’,
meil om latsõ’ lastutuuja’,
näidsiku’ viividäjä’.

Tekst: H III 26, 336/7 (31) < Kanepi – J. Tedder < Sohvi Kärmas (1895).

*

ÄRÄ’ VIIDI VIIVIDÄJÄ,
Kaokoogu kangutaja,
ussõlingi liigutaja,
veivä’ mi võiutegijä,
varastiva’ vadsaküdsäjä.
Viidi suurt suud pite,
lagõ’õt laant pite,
kon ei kuulõ’ kukõ hellü,
tõsõ tarõ tõlva hellü,
muud ku hundi undamine,
vana karo röökimine.

Tekst: EKS 8° 3, 287 (108) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).

*

PIDÄGE’ KINNI’, PEIUPOISI’,
laskõ’ saista’, sajarahvas,
las ma kae, las ma katsu,
kas om minnij meeleline,
pojanainõ naarulinõ.
Kas om tubli tuurilõ,
paras paarõl pangõlõ.
Kas taa mass mii’ meeste vaiva,
hulga hobõstõ ajamise.
nuur´miis´ kulut´ kuvvõ’ saapa’,
hobu kulut´ kuvvõ’ ravva’,
tuudi kui tutik tarõ lävele,
lasti kui latik põrmandulõ.

Tekst: EKS 8° 3, 287/8 (109) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).

*

TSIIH, TSIIH PARAS, PARAS,
Paras, paras mi memmele,
kes käsk´ kõrdsin kitteledä’:
mul om kolmi tüterida,
kõik´ na saiva’ ka mehele,
üts´ sai luvvasepä sellile,
tõõnõ korsnapühkjä pojalõ,
kolmas kokõ kutsarilõ.

Imä jäi kodo kopõrdama,
lavva taadõ lapõrdama,
minnij iksõ mehe koton,
meheimä kõrval kaiõ.
Mes sa ikõt mu minijäkene?
Mis ma ikõ, imäkene,
saaja saiva’ no’ peetüs,
kubijas jäi kutsmada’.
Ärä’ ikku’, minijäkene,
kubija osa om alalõ,
kubija pala jäi paigalõ,
kirbu kints ja parmu reis,
sinine sitike sabakõnõ.

Las mi kae, las mi katsu,
kas om moro puiõst puhas,
puiõst puhas, lastõst lakõ,
sis om ka näiu poisõst puhas,
olõ-i moro puiõst puhas,
olõ-i ka näiu poisõst puhas.

Tekst: EKS 8° 3, 246/8 (55) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).

*

Peigmehe poolt:

MELLES TI TSÕDSÕL KÜHMÄSÄLGÄ?
Teokotti kandõ’õn.
Melles ti tsõdsõl käe’ kärnäl?
Teoleibä lõigatõn.
Melles ti tsõdsõl jala’ kõvõra’?
Teotiid kõndidõn.
Tennäke’ ti mii’ velle,
avvustagõ’ hahkasärki,
kes võtt´ sao [sauu?] saisamast,
igitammõ istumast.
Oll´ tä jäänü’ järve viirde,
unõtanu oja viirde,
jäänü’ ku jänes murulõ,
vana ratas vankrõ ala.

Pruudi poolt:

Uutsõ mina ubinat,
tahtsõ tammõtõhvakõist.
Peräst tull´ orust vana orik,
päält mäe märikahru.
Tull´ ku kull´ mi talulõ,
võtt´ mi kalli kanasõ,
võtt´ õks ärä’ hää latsõ,
kodu jätse kur´a latsõ.

Päiv läts´ ku vereti,
imä ikk´ ku nõrõti,
imä iksõ tütäriid,
kahits´ karjasaatijat,
leinäs´ lehmänüssijät.
Ärä’ iks ikku’, imäkene,
alalõgu’, imä armu,
kül’ kahhar kõiv karja saat,
kül’ lepik lehmä nüss,
kül’ kuusik piimä kurnas.

Peigmehe poolt:

Mii’ veli noorõkõnõ,
abõna’ tal ajamada’,
silmäkarva’ kakkumada’,
olõ tal viil aet abõniid,
lõvvaotsa lõigatu,
mähkme’ omma’ viil mäeaidan,
ammõ’ omma’ alaaidan,
hällükabla’ kaarussõn.
ku ei usu’, tulõ’ kaema.

Tekst: H III 29, 679/80 (9) < Kanepi – Johann Sööt (1901).

*

KES SU KOIRA SIIÄ’ KUTS´,
kes su pini siiä’ pett´,
mii’ suurtõ sukku,
mii uhkõdõ hõimu?
Mii’ suun suurõ’ mehe’,
mii’ hõimun hõpõkübärä’.

Peigmees:

Sandi’ mullõ sõna tõiva’,
kerjäjä’ jo kanni’ keele,
ütli’ neidu ülikur´a,
ülikur´a, ülihalva,
ütli suuhtõ tulõ tekev,
keele perän pirru kiskvat,
lagipään lõmmu lahkvat.
Tuudi ku tutik talolõ,
lasti ku latik põrmandulõ,
udsuundrik, lökaperse’,
Kas mõist rott´ ruvva kiitä’,
padakunn paa mõskõ’?
Tunnõ’ sa talolõ tulla’,
mõista’ sa mehele minnä’,
olgu’ sul rus´ku’ ravvatsõ’,
käevarre vahtrõdsõ’.
Tulõ’ üles hommungult,
võta’ huul´ orrõ päält,
vaiva musta vaja päält,
jätä’ sa küdü küle pääle,
nado armas aho pääle.
Aja’ sa tii tiigi poolõ,
jäle’ aja’ järve poolõ,
ülgu-i’ sa immä immisses,
vanna essä vasikõs.

Peigmehe poolt:

Tennäke’ mii velle,
avvustagõ’ ahkasärki,
kes tõiõ lõia Tõõsikõlõ,
kudi lõia Kolmikõlõ,
nimi lõia Nellessele,
saarik oll´ saasuvõline,
mõtsik mõnõpõlvõline,
tasanõ tamm´ mäele –
viil mi velje tasatsõmba,
kahara kõivu mäele –
viil mi velje kaharamba,
oigõ om vesi anoman –
viil om velje oigõmba,
lämmi om vesi länikun –
viil om velje lämmämbä.

Mino velje noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
ei mõista’ man maada’,
ei ka kõrval kõnõlda’,
pää aja üle pähitse,
jala’ üle jalotsi,
sälä üle sängüveere.
Mii’ nurmõ nukukõnõ,
kuhiliku kukukõnõ,
jätit sa imä ikkõmadõ,
velje vettä laskõmadõ.

Kaasikõl olli’ karva’ pikä’,
läbi rii ritsä-rätsä.
Kohe kaasikõ’ kussi’,
sinnä’ maasikõ’ kasvi’,
kohe kussi kosilanõ,
sinnä’ tõssi tõrvalill´.

Piä’, peiu, saista’, saja,
tulõ’ vällä, imäkene,
tulõ’ vällä kaema,
kas om minnij meeleline,
pojanainõ naaruline,
kas om tukõv mi tuurile,
kas om paras mi pangõlõ.
Meil kirstun kirivit,
kaasõ all kaunit,
kivi’ kirstun kolisiva’,
kannu’ kargli’ kaasõ all.
Vii’ Kir´as kirstu mano,
Kar´as vaka kaasõ mano,
miä kirja Kir´assõl,
miä karva Kar´assõl,
neo’ kõik´ mi neiu kirstun.

Veljekene, noorõkõnõ,
ku läät naista võttõmadõ,
püvilindu püüdemä,
võta’ vallast vaenõlats´,
otsast or´a järgmäne,
är’ sa ots´ku’ ilosit,
är’ sa vaht´ku’ valgit,.

Tekst: EKS 8° 3, 240/5 (53) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).

*

ÄRÄ’ LÄÄ JA ÄRÄ’ TÕTTA,
ei mi inämb siiä’ tulõ’,
siin omma aia’ arõnu’,
ja katussõ’ ka kakõnu’,
saina’ saviga paigatu’,
ja nulga’ nuijõga toetu’.
Ei mi inne siiä’ tulõ’,
kui noorik nulka lätt,
sis tuu vadsa vaopiiu,
sõira tuu tsõõri suuru.
Mis sa tõit mi velele?
Nelli kirstutulbakõist,
kats´ kasõlavvakõist,
kivi’ kirstun kolisiva’,
kaanõ all kannukõsõ’.

Pruut:

Olõs ma sedä ette tiidnü’,
et siin naisõ’ nii nälätse’,
tüdriku’ nii tühälidse’,
ma olõs küürnü’ kürväkarva’,
ajanu’ uruhabõna’,
ma olõs tennü’ Tindsulõ hamõta,
Andrõssõle hahka särki.

Tekst: EKS 8° 3, 245/6 (54) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).

*

OH NEID KALLIT ANDIT
kirivit kindit,
kulla’ viirde koedu’,
vasõ’ viirde valõdu’.
Peräst sai pini pidämä,
heerits sälgä heitmä.

Tekst: EKS 8° 3, 183 (21) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).

*

OODA OODA USMI [OSMAS?] PULL´
kannata karolu [karuli?] härg –
annit aigu kasvatada’,
sis anna’ aigu ehitädä’.
Suust tull´ suur´ or´k,
mäe alt märikaru. –
Kaegõ’ mii’ nuurimehi –
nigu os´a’ oro veeren,
nigu luga lumbi veeren.
Kaegõ’ tõõsõ nuurimehi –
nigu siini sita all,
vana tatti variku all.

Tekst: H II 32, 448 (20) < Kanepi – Johann Väggi (1889).

*

OMMA’ SAISNU’ SAJAKIRÄ’
kulõtanu’ kodovüü’,
ei olõ’ kõnd´nu’ kõllakuul,
ei nu mars´nu’ maranakuul.
Kõttu põnnu’ kõllakuun,
mako haudnu’ maranakuun,
selle saisnu’ sajakirä’,
kulõtanu’ kodovüü’.

Tekst: EKS 8° 3, 319 (138) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).

*

Pruudi puult sõimatas peigmiist:

KES SU, PINI, SIIÄ’ PETT´,
kes su, koira, siiä’ kuts´
mii’ suurtõ sukko,
mii’ võhi võsso?
Mii’ suun suurõ’ mehe’,
hõimuna hõpõkübärä’.
Sugo saisõ saapin,
hõim hõpõkübärin.
Olõ-õi sul ummi hobõsida,
küläst küsütü’ hobõsõ’,
saadu’ sullõ sadula’.
täi’ su täko söönü’,
kirbu’ su kirivä ruuna,
vagla’ su valgõ hobõsõ.

Peigmehe puult vastatas:

Las mi kae, las mi katsu,
kas om moro puist puhas,
puist puhas, lastõst lakõ.
Läämi’ tuppa kaema,
kas omma’ parrõ’ paaritsiku,
kas omma’ vaja’ vastatsiku,
kohe viska vele vildi’,
sõsara sõba laota.
Vele vildi’ vihmatõdu’,
sõsara sõba lumitõdu.

Tekst: H II 32, 445/6 (16) < Kanepi – Johann Väggi (1889).

*

Peigmehe puult pruudile:

KÜTI SANNA KÖÖMENISTÄ,
hausi vihta halapuusta.
Mis sai mullõ velestä?
tuudi kodo koogunõna,
oll´ täl tõlv peona –
nui oll´ nuku all –
sellega küti küü küle’,
härgütelli ämmä silmä’. –

Mõrsja puult vastatas:

Oi mu häidä andõida,
kirividä kindiida,
mõtli saja s´aksulõ anda’,
mõtli heitä’ herrüle –
peräst sai sandõlõ jagada’,
peräst sai heitä’ hilbakillõ.

Peigmehe puult jälleki:

Kas sest rotist ruvvakiitjä,
padakunnast paamõskja. –
Kassi’ laki’ luitsiida,
pini’ laki’ länikida.

Tekst: H II 32, 447 (19) < Kanepi – Johann Väggi (1889).