1. EHK KUS EMÄ ILMARIKAS

Venna sõjalugu

M-Magdaleena/Ta-Maarja

sojalugu_1_1r

Sõa laul

EHK KÜLL EMÄ ILMARIKAS,
isä siidile seotud,
veli vaskila valatud,
ikki sai sõa sõnumid.
Kes sii tõi sõa sõnumid,
kes sii kandis vaenu keeled?
Harak tõi sõa sõnumid,
vares kandis vaenu keeled.
Kellesta tuleb mineje?
Ei lää emä sõdaje,
ei lää esä sõdaje,
ei lää sõsar sõdaje,
ei lää velik nooremp venda,
ei lää vaarik vanemp venda.
Ikke pia mina minema,
keskemine kõvemp venda,
tulisemp tugevamp venda.
Pia ma sõdaje sammuma,
vere välläle veerema,
uba ulgasta ojoma.
Selgä panni ma surmasärgi,
kaala ümber kalmuräti,
vööle vöödin surmavöö,
kätte võtti kange kirve,
kange kirve, kilbi, noole,
sõmeratse soome mõõga.
Ema inne ikemaie,
isä kangest nuttemaie.

Sõsar sõnulla kõneles:
„Vellekene, helläkene,
kui sina sammud sõdaje,
veered vere vällale,
ära siis mine ette otsa,
ärä veere veere pääle,
ärä tandsi tagaje –
keera ennast keskeella!
Esimesed helbitasse,
tagumised tapetasse,
veere pääl on vere valang,
keskmised kodu tulevad.“

Saie sada suvekesta,
tulli poiga siis sõasta,
veli vere valangusta,
hobu iin tal hirnumassa.
„Tule, emä, tunne poiga!“
Tulli ema, es tunne poiga :
vene miis, vene hobene,
vene luuka lodjapuune,
vene saarine sadula,
vene piitsa pihlikene!
Hobu hirnus tõista kõrda:
„Tule, isä, tunne poiga!“
Tulli isä, es tunne poiga:
vene miis, vene hobene,
vene luuka lodjapuune,
vene saarine sadula,
vene piitsa pihlikene !
Hobu hirnus kolmat kõrda:
„Tule, veli, tunne velle!“
Tulli velle, es tunne velle:
vene miis, vene hobene,
vene luuka lodjapuune,
vene saarine sadula,
vene piitsa pihlikene !
Hobu hirnus nellat kõrda:
„Tule, sõsar, tunne velle!“
Tulli sõsar, tundis velle,
kübärista, kinnastesta,
oma koetud hammeesta.

Sõsar küts sanna kuumasta,
haus viha virnadesta,
lillakist tegi libeda,
esi seisis seina taga,
hame peenike pihuna,
kangas laia õlalla.
„Vihu, vihu, vellekene!“
Kui sai velle vihtumassa,
kuivatas ta kangala,
selgä panni peene hamme.
„Vellekene, hellakene,
kas on sõan naine armas,
naine armas kaasa kallis?“
Velli hellä vastu kostis:
„Ei ole sõan naine armas,
naine armas, kaasa kallis,
sõan armas hal´las mõõka,
kallis kangepää hobne –
sii päästäb mehe sõasta,
velle vere valangusta,
pääsukese purjudesta,
laeva kanna kõverusest!“

Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2016) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k), teksti Joh. Mägi (H II 29, 489/94 (37) < T-Maarja khk, Kavastu v, 1890).

Tagged with: ,
Posted in Lüro-eepilised laulud