__P a l a m u s e__p u l m a l a u l u d__

________________________________________________________________________
Peigmehe ema pidanud see olema, kes pruudi pulmalistele vastu laulnud, aga peigmehe ema ei ole mõistnud laulda, võtnud enese asemel ühe võera naese laulma, pruudi ema saanud seda kuulda ja laulnud vastu:

Ei ole olnud onunaista,
ega leitud lellanaista,
ega teatud tädisida,
võetud võeras võhmima,
küla naene kõhmima.
Võhmi, võhmi, nüüd võeras naene,
kõhmi, kõhmi, nüüd külanaene.!

H II 27, 541/2 (10) < Palamuse khk, Luua v – Emilie Uus, 1889

Kui pulmalised pruudi käest ande ei saa, siis laulavad:

PERETÜTAR LAISKA NEIDU,
kui ta kuuleb koodi healta,
siis ta lakka ja ladusse,
alla kollete kobisse.
Kui ta kuuleb pilli healta,
siis tuleb tantsides tarele.
põrutelles põrmandule.

Pruudi poolt pulmalised vastavad:

OLEKS TEADNUD, VÕINUD TEADA,
et oli palju paljakida,
palju palja perseida.
siis oleks kolknud kolgi takud,
kobistanud ropsi takud.
äial särki, ämmal särki,
koti köiteid küdile,
koti narmaid nadule.

H II 27, 564/5 (2) < Palamuse khk, Kaarepere v – M. Saar, 1888

VAATKE MEIE NEIU PEALE
alta laua pealta laua
laua laaside vahelta
kül on ehtind erne õisi
veel enam ehtind meie neiu
kül oli uhke ua õisi
veel uhkem ehtind meie neiu
kül oli valge vahtu meres
veel enam valge meie neidu
kül oli kõrge kõrga meres
veel aga kõrgem meie neidu
meie neid oli piimal pestud
oli võila virutadud
noorel koorel koku pantud
meie peig tõi selle rätti
mis pole rätti rääma linnast
meie peig tõi selle põlle
mis pole põlle põltsamaalta
tantsi tasa neiukene
meie peig tõi neljad kingad
puised olla pulma kingad
luised olla lusti kingad
kivised olla kiriku kingad
laasist olla laada kingad

OOTSIN SUURTA TOODAVAD,
vägevad veeretavad -
toodi konna koopa alta,
toodi siidi sammelde seast,
toodi mütta matta alta.
Kas se siga sõkkub leivad,
kas se põrsas põimab põllud,
äbarik maada äestab,
kas se lammas laamib väljad?
Ootake ja kannatage,
kül se siga sõkkub leiva,
kül se põrsas põimab põllud,
äbarik maad äestab,
kül se lammas laamib väljad!

Uhke enda üle

MUUD SUURED SUGUDE PEALE
uhked onude peale,
kõrgid kahe õe peale.
Kelle peale sulg olen suuri,
sulg olen suuri, lang olen laia?
Ma uhke enese peale,
viks olen viie sõrme peale,
kõrk olen kahe käe peale.

NEIUKENE NOORUKENE,
tule aga tupa tantsimaie!
Ei ma tule teie tuppa,
teie läved liivased,
teil on lätted läve alla,
hallikad ahju eessa.
Meie aga neid on nõnda ehtind,
kuub tal seljas kulla toime,
kuue hõlmad kullased,
kasukas tal karra kirja,
meie tuba toosi kirja,
seinad siidila sidudud,
tua lagi klaasil löötud.
Neiukene noorukene,
kui lähed tupa tantsimaie,
tantsimaie, valtsimaie,
ära sina vaata tule peale,
tuli teeb silmad tuliseks,
ära sina vaata vee peale,
vesi teeb silmad vesiseks,
vaata üles parte peale,
taha poole parte peale,
õnn sul jookseb õrsa kaudu,
parem õnn sul parsa kaudu.

H II 27, 689-691 (2-5) < Palamuse khk – J. Varik, 1889

KUI ON MEESI MEELELINE,
abikaasa armuline,
siis teen särgid selga mööda,
püksi reied põtka mööda,
sukkad teen mina sääri mööda,
kindaid käsida mööda.
Kui pole meesi meeleline,
abikaas ei armuline,
siis teen särgid soola kottid,
püksid teen kui püüdli kottid,
kaltsud teen kui kaera kottid,
sukkad teen kui suuksed jalga.

H II 29, 155 (2) < Palamuse khk, Kudina v – Sophie Bergmann, 1890

OLE SA NOBE NURME PEAL,
vile võõra välja peal,
ole hommiku usina,
enne päeva õue peala;
enne kui ämma äratab,
käi läbi karja laudad,
kalla vesi katlasse,
pühi tuba tungimata,
siis mine, äia ärata.
Kui sa kuuled ämmast kurja,
pane põlle paela alla,
ära tüdi mehe tülist;
võta õiget õpetust:
pane hooled õrre peale,
mured musta parre peale.

***

Peiukene, poisikene,
hoia mu õde ilusti,
õrna õita hellasti.
Kui tunned viha tulema,
jookse uksest õuedeni,
väravasta väljadeni,
toa taha talli juure,
löö sina hoosta, hoia naista.

NÜÜD JÄÄVAD NÕMMED NUTTEMAIE,
heinamaad helisemaie,
väljad vaikselt vaatamaie,
kuusik kurbtust kustutama,
kaasik kabu kahjatsema,
lepik lasta leinamaie;
nüüd jäävad nurgad nuttema,
pingid pilli puhuma,
istmed igatsema.
Tuba on tühi tutvista,
ait ju harva riietesta,
laut ju leske lehmadesta.
Neiokene, noorikukene,
kui tuled isa ukse ette,
oma ema akna alla,
oma taadi taluje,
ei sind tunne tubane rahvas,
ei tunne ahi ammu nähtud,
ei sust laula lauda uksed,
kõnelegi kaevu koogud.

ISAKENE, EMAKENE,
memmekene, hauduja,
kes mind hellal imetasid,
üles tõstsid, hüpatasid,
hellas hõlmas õõtsutasid!
Jumalaga, vennad väiksed,
sõtsed sõrme suurukesed,
ära pean mina minema,
linnukene lendama,
tedrekene teise paiku,
teise sängi seadijaksi,
teie armust eemaelle.
Siiski ei unusta isada,
siiski ei unusta emada,
unusta ei vellekesi,
unustagi õekesi,
kaugela isa kodusta,
kaugela ema kojasta.

OH TEIE HILISED LINNUD,
mis teie siia otsite?
Juba see neidu siita läinud,
noorik on viimaks Virus nähtud,
Harjus sõlge haljastanud,
Pärnus pead sugenud,
Tallinnas ära tanutud,
Viljandis veel viimaks nähtud.

Või:

Ole vait, ära valeta!
peiu särk tal pesemata,
teine kinnas tegemata,
teinegi sõge sõrmeta.

H IV 8, 697-700 (1-5) < Palamuse khk – Hans Karu < Mari Karja (87 a), 1898

Tagged with: ,
Posted in Äksi/Palamuse