__T o r m a__p u l m a l a u l u d__

_______________________________________________________

NEITSIKENE, NOOREKENE,
mis teed kaua kamberissa,
seisad seinade tagaje,
vahid arnade vahele?
Kas kood küüle kuubeje,
vai nopid nadule särkije,
ämma särki pikka pihta,
äia särki laia laadi?
Ju kipub küi hobune,
väi täkku väänab kaela.
Keri sa lõngad keraje,
viibsi virgalt viibsikusse,
too siis lõngad peiu pihku;
meil on telled peiu tehtud,
kangas puud kalli tehtud,
piirad äia pindudesta
niied ämma nikitsetud.

***
Hakkan kangast käärimaie,
kutsin käli käärimaie,
käli aga vasta kärgataie;
kutsun nau niisimaie,
nadu aga vastu näpsataie;
palun ämma õpetama,
ämm aga hakkas haugutama:
„Mis tulid sina mehele,
minu noorele pojale!“
Hakan kangasta kuduma,
lõuendida lõksutama,
sõdisid, sidisid suksed,
pligises, plagises piirda,
nigisid, nõgisid niied,
surrdi surnukas käis,
kärkiis käävi surnukassa.

***
Kui need käud kukkusivad,
siis tuli kena kevade,
tõmmasin toimisid turule,
panin peened pleegi peale.
Ämm läks karja saatemaie,
küsisivad keila naised:
„Kelle peened pleegi pealla,
kelle toimised turu pealla?“
„Needap on minu minija,
ühe ainsa poja naese.“

TANSI, TANSI NEITSIKENE,
tansi, tansi, ma tunnistan,
kas sinu lina libiseb,
kas sinu tanu taganeb,
vai sinu põlle pagatelle.
Ehk on tited tiiva alla,
äbarikud õlma alla,
värdijad vöö vahella.
Neitsikene noorekene,
mis sina tühja kiitelesid,
üle liiga hoopelesid,
kül ma nägin seegi korda,
kui sa söödila magasid,
viie varga vahela,
kuue kelmi keskeella.
Seal sinu seelik sirvitie,
pala poolik pööratie.
Jälle nägin teise korra,
kui sina seisid seina ääres,
tuikusid turu nurga pealla,
vahtisid läve serva pealla,
ootsid soome soldatida,
rügemendi rüütelida.

H II 50, 500/2 (2) ja 506/7 (5) < Torma khk, Avinurme v – G. Sirel, 1894

OLGU VENDA, VIIGU VENDA,
seda naesta võtemasta!
Anti raha raipe eesta,
veeringid vesi lihasta;
pandud kui pada tulele,
lõõtsake lõukaella.
Pada nuttis nuustikida,
ahju alguda paluessa.

H II 27, 835 (2) < Torma khk, Tarakvere v – Hindrik Mann, 1890

KUSTES MEIE SIIA SAIME?
Kas on tuli meida toonud,
rahehoogu raputanud,
vihmahoogu riputanud,
tuulehoogu siia toonud?
Ei ole tuli meid siia toonud,
rahehoogu raputanud,
vihmahoogu riputanud. -
Isal olid isi hobused,
vellel olid veripunased.
Mis me näime tullessa?
Viis oli vetta meil vahela,
kuus oli kurjada jõgeda,
sada hullu hallikuda.
Mutta läks meil musta ruuna,
halli aia käänapulla,
kõrvi jõe jõõrakulla.
Meie ei jookse joogi tõttu,
ega ei sörgi söögi tõttu -
meie tulime oma otsimaie,
nõrgakesta nõudemaie.
Meil jäi kodu kolmi sööki:
ani jäi ahju audumaie,
pardikene panni peale,
lagle liha laua peale.
Meid oli pakut’, meid oli palut’,
meid oli kohvil siia kutsut’,
animunel haugutetud,
pardilihal siia palut’.
Meil on kodus kolmi sööki,
meil on kingid kellerina,
külle lapakud laena,
hiire kingid kellerinna,
roti latakad laena.

E 40499/500 (36) < Torma – E. J. Õunapuu, 1900.

EMAKENE MEMMEKENE,
seni ku tütterid kodussa,
rätikkaelad kamberissa,
seni on ilu toassa,
poiste pulma põrmandulla,
naeste nalja lõukaalla.
Kui viiakse tütterid kodusta,
rätikkaelad kamberista,
siis kaob ilu toasta.
Kõik jäävad nurgad nuttemaie,
istemed igatsemaie,
karjalaudad karjumaie.

Tõusin hommiku ülesse,
õde oli õuesta kadunud,
väravasta välja viidud.
Korra jooksin meeste poole,
teise korra naeste poole,
kolmanda väravi poole -
sealt mina leidsin sirgu jäljed,
paju ääres pardi jäljed,
seal oli sirku seisatanud,
seal oli parti pannud jalga,
sinna tedre jätnud teki,
kurge kuube kuivatanud,
vares jätnud halli vati.

E 40512 (49) < Torma – E. J. Õunapuu, 1900.

SENIP ON ISA ISANDA,
senip on ema emanda,
pojad pooled sakselased,
senis, kui tüterid kodusse,
põllelised põrmandalle,
tanu tahtijad toassa,
rätik-kaelad kamberisse,
senis on hilda istunessa,
poistel pulma põrmandalle,
naeste laulu laua peale.
Senis kui tüterid kodussa,
tanu tahtijad toassa,
rätik-kaelad kamberisse,
põllelised põrmandalle. -
Õue juosid õlle-sooned,
kaju ääre kalla-sooned,
väravisse viina-sooned.
viina sai veiste juua,
õlut sai hobuste juua,
kalla kõige karja juua.

Viidi tüterid kodusta,
tanu tahtijad toasta,
rätik-kaelad kamberista,
põllelised põrmandalta,
lõpsid õuest õlle-sooned,
väravista viina-sooned,
kajo äärest kalla-sooned
naeste laulu laua pealta.

Emakene, memmekene,
senip on sead siledad
tallede seljad tasased,
lammaste villad lahedad,
senis kui tüterid kodussa.

Viidi tüterid kodusta,
kõik jäid nurgad nuttemaie,
istemed igatsemaie,
asemed alatsemaie,
pingid pilli puhkumaie,
karjalaadad karjumaie.

Nurgad nutsid noorukesta,
pingid nutsid peenikesta,
istemed ilusikesta,
karjalaadad kaunikesta.

Laadas muosid mustad lehmad,
ammusid vanad vasikad,
pirisesid pisidtalled
oma heajada söötijada,
kallist kätte kandijada.

Emakene, memmekene!
ei olnud sul puudu puhtast särgist,
kahju valgest kaelarätist.
Viidi tüterid kodusta,
ju tuli puudu puhtast särgist,
kahju valgest kaelarätist.

H II 50, 476/8 (8) < Torma khk – E. J. Õunapuu, 1895.

Posted in Kodavere/Torma