Põdratapja Puhja OH TE ULLU RUMALA! Teivä kesvä kengu otsa, kaara kengu kalda alla. Tuli poku, laia sarve, seie kesvad kengu otsast, kaara kengu kalda alt. Ma võti poku sarvest kinni, leie poku vasta maad. Liha sai süvva, nahk saiContinue Reading
Põdratapja Puhja OH TE ULLU RUMALA! Teivä kesvä kengu otsa, kaara kengu kalda alla. Tuli poku, laia sarve, seie kesvad kengu otsast, kaara kengu kalda alt. Ma võti poku sarvest kinni, leie poku vasta maad. Liha sai süvva, nahk saiContinue Reading
Oma küla kiitus Puhja 1. 2. KELLES SEE KÜLA NÄISSE, kelle paari paistanessi? Meie küla see näisse, meie paari paistanessi. Meie küla kui se liina, meie aia kui alevi, meie mehe kui isanda, meie naise kui emanda, meie poisi –Continue Reading
Puhja Veere, päev Karjalatse õhtale igatsus. VEERI, VEERI, PÄIVAKENE, veeri, päiva, vetta mööda, lase mõtsa latva mööda, veeri sinna, kon su velle, sõõri sinna, kon sõsare, veeri velle aida pääle, sõõri sõtsi kirstu pääle. Sinna päiva ootetie, sääl on päivalContinue Reading
Puhja Veere, päev Karjatse laul VEERI, VEERI, PÄEVÄKENE, veeri, päevä, vetta müüdä, lase mõtsa latva müüdä! Veeri sinnä, kon su velle, tsõõri sinnä, kon su tsõtsi! Veeri velle aida pääle, tsõõri tsõtsi kirstu pääle – velle aidan verevida, tsõtsi kirstunContinue Reading
Puhja Laisk neiu – lehmad lüpsmata ÜLES, ÜLES, KÜLARAHVAS, üles, üles, üles lehmi lüpsemaie (nüssemaie), üles, üles, üles karja saatemaie, üles, üles! Juba kuu koa lävel, üles, üles, agu armas aida lävel, üles, üles. Laiska neiu kosti vasta, üles, üles:Continue Reading
Puhja Üles karja saatma Perenaese pilkamine ÜLES MAASTA, LAISKA MAITA, üles, üles, üles, üles lehmi nüssemaie, üles, üles, üles, üles karja saatemaie, üles, üles, üles! Joba kuu kua lävela, üles, üles, üles, agu aida räästäenna, üles, üles, üles! – KüllapContinue Reading
Vara vaeslapseks. Ema ja armud. Ema haual Puhja Kui ema ärä koolep EMAKENE MEMMEKENE, rühksid koolda, ei elada, maha minu jätid marja-suuru, põrmandule põrmu-suuru, kivi alla kirbu-suuru, läve alla läätsa-suuru. Memme viidi lävest väl’lä – armu aste akenista, memme viidiContinue Reading
Ema haual Puhja MEIE KATSI VAESTALASTA, lääme Jaanipäevän kabeli, üte emä avva pääle. Murerätiku peona, murenummer nuka pääl, tõine pühksi tõise silmi, tõine tõise pääd silitsi. „Tule üles, memmekene!” Emä kuulep, kostab vasta: „Ei või tõusta, ei tõota – liivContinue Reading
Ema haual Puhja 1. 2. 3. MÕTLI KÄO KUKKUVATA, laane lindu laulevata – ei ollut käo kukkumassa, laanelindu laulemassa – olli kaitsi vaestalasta. Tõine pühkse tõise sil’mi, silmä veeresta vesida. Kulda-kirja rätt ol’li käen, õbedatse rätinuka, mure-nummer nukaContinue Reading
Ema haual Puhja ÜSNA VÄIKE OLLI MINA, kui ju mateti mu ema. Karjas käisin leidsin mina, kus oli matetu mu ema – valge mäe liiva sisse, suure raske mättä alla. Mina kostsi oma emäle: „Tõsta pääd, mo emäkene!” Emä kosteContinue Reading
Ema haual Puhja OH MEID KAHTE VAESTA LASTA – sööme ühte, joome ühte, peame ühte peenid särgid, kulutame ühte uvve kuvve. Lääme jaanipääv kiriko, murerätikud käessa, murekirjad kinastessa. Sa lääd esa avva pääle, ma lään ema avva pääle. „Tõuse üles,Continue Reading
Neiu matus Puhja Vana tüdruku laul KUI MA ÄRA KOOLENESSA, ärge mull teke lepast kirstu – lepp oli kuri leinamaije; ärge mull teke kuusest kirstu – kuusk oli kuri kuivamaije; ärge mull teke kasest kirstu – kask oli kuri kaibamaije;Continue Reading
Tunnen tuima Puhja Peiu noomitus HELLAKESE VELLEKESE, peiukese noorekese – kui läät naista kosjuella, tule mult luba küsima: ma anna aidast alli kuue, laatikesta laia vööda, suhvlist suvi kübara. Hellakese vellekese, peiukese noorekese, mine ju sinna talule, kos oli kolmiContinue Reading
Neiu pole püssil püütav Puhja LÄTSI MA MÕTSA, joo-du, KÕNDEMAIE, joo-du, oi-leeli, kõndimaie, joo, võti ma püssi, joo-du, õlale, joo-du, oi-leeli, õlale, joo, karuraua, joo-du, kaala pääle, joo-du, oi-leeli, kaala pääle, joo. Tul’li vasta, joo-du, taadekene, joo-du, oi-leeli, taadekene,Continue Reading
Tunnen tuima Puhja Võta naine töölt VELLEKENE ELLAKENE, kui läät naista kosjuelle, tule mult luba küsemaie – ma anna aidast alli kuue, keldrist kena kübara. Veli, hella vellekene, kui läät naista kosjaelle, võta minu selja taade – küll ma tunneContinue Reading
Palju tütreid. Tütred vette Puhja Tütarde tapja POEG LÄTS NAISTA OTSIMAIE, tuli kodu ikkeenna, ikkeenna leinatenna; pand ta kübara kirstu pääle, kinda pand kübara pääle. esi manu ikkemaie: „Ei tule naine mulle, Naine mulle, minij sulle – Sul om palluContinue Reading
Poiss meelitab Puhja PEIU KÜND KÜLAMÄELA, jätti pulli puhkamaie, vana härja vahtemaie, esi jäi laulu kullemaie: kulle, kus laulab näidu noori – Virun laulab vitsa pääl, Harjun haava oksa pääl! Oles see uba minule, oles see käbi mu käena –Continue Reading
Petis peiu Puhja „TSÕTSIKENE, joo-du, LINNUKENE, joo-du, oi, lee-li, linnukene, joo, mes sul viga, joo-du, mulle tulla, joo-du, oi, lee-li, mulle tulla, joo – ma tu sulle, joo-du, kolme kängä, joo-du, oi, lee-li, kolme kängä, joo: üte luise, joo-du, tõiseContinue Reading
Petis peiu Puhja PETID, PETID, PEIUKENE, petid pimella üüla, valetid vara hommikulla! „Tule mulle, neiukene!” „Ei lää, ei lää, peiukene!” „Tule ikki, neiukene, kui ei tule mu enese tõttu, tule uue kuue tõttu, kui ei tule uue kuue tõttu, tuleContinue Reading
Unenägu Puhja Tütre unenägu EMAKENE, joodu, MEMMEKENE, joodu, oi, leeli, memmekene, joo, mõista see uni, joodu, minusta, joodu, oi, leeli, minusta, joo: kuus oli meie, joodu, kooba lävel, joodu, oi, leeli, kooba lävel, joo, kask oli meie, joodu, kaevuContinue Reading
Metsast mehele Puhja x Pulmad metsas MES OLLI VAESE LATSE PALK? Mõtsast viidi ta mehele, kase ladvast kaasa juure. kannu otsast kaasa manu. puije otsast poisi juure. Sööt oli suuri söömalauda, lepälehe leemelivva, põllupennär istepinki; karu olli kallis sõiduruuna, untContinue Reading
Öösel üksi Puhja Hoidke poisi eest! KUI TULEP ÕNNIS ÕDAKUKE, kui tulep poolpane päivakene, võtti huiku, võtti hõiku – hõiku õlma võttijata, käe pääle käändijatta, särgisiilu säädijatta, kaskasiilu kattijatta. Näiukesed noorukesed, heitke maha hainde pääle, käsi peiu kaala pääle –Continue Reading
Puhja Kaasa kadunud. Neiud naervad MAGASI MINA, MAGASI, magasi Maari mäella, sinilillede seana. õbesille, õlgeille, kuldaille, kõlkeille. Seni õde õlmast lännü, kaasa kõrvalta kadunu: jälle lännu järve poole, teeraa ranna poole. Lätsi perrä otsimaije, näije sääl neijut kõndivat lina vaiContinue Reading
Kui ma olin noor Puhja KUI MINA ENNE NOORI OLI, noori oli, sõõri saisi, siis mina kirbu kinni võtti, jänesele järgi joosi, panni parmu kammitsete. Viis: Mari Pehka (58 a) (EÜS V 550 (8) < Puhja khk – M. Pehka,Continue Reading
Puhja Jüri pilge JÜRI JÜRNA, ÕLLEKURNA, kuulis ta hobu kusevada, varsa vetta viskevada, mõtlis ta õlle oleva! Jüri Jürna, Juurikukke, koradite kurikakke! Teid aija, jättid mulgu, sigadelle sisse minna, orikulle otsa lüvva, põrstele päha põruta. – Viis: Märt Jänes (EÜSContinue Reading
Laisad neiud Puhja x NELI OLI NEIUT PERRESSA, siiski toas tuhnermaa, ahialgu aluneleb, pada vetta küsib, küsib. Neli oli neiut peressa, siiski toas tuhnermaa ahialgu aluneleb, tuba luuda nõuab, nõuab, pada vetta küsib, küsib. Neli oli neiut peressa, siiski toasContinue Reading
Puhja Kokkusaamisest TÜTARLATSE, LINNUKESE, konas me’ kulla kokku saame, kulla kokku, ella ütte, kulla kokku kukkumaie, ella ütte helkimaie – kuusik meie kottaella, vaarik meie vaijeella. Oh minu ella vellekene, ihu see kirves teravas, ihu see tabrik tasatses, rao sisContinue Reading
Puhja Pole ehteid, poisid põlgavad. Halval ajal sündinud MELLES POISI MINU PÕLGVA, melles laidi laia kaabu? Selle poisi minu põlgva, sellep laidi laia kaabu, et mull põlle pakkelane, ame alusta (halvusta) linasta (linusta), nõgesetse nõnarätti, kanepitse kaalarätti. Selle poisi minuContinue Reading
Ema karskuse õpetus Puhja Tütrikide laul EMA OPPET ELLEENNA, esa oppet surreenna: „Tüttarlaits sa linnukene, kui jääd ilmale elama, kui lääd teeda kõndimaie. maada mööda markimaie – pea sa kivi peona, kanna kaegas kaindelena! – Kui tulep vasta poiste hulka,Continue Reading
Sirbiviskamise laul Puhja Siriseke, sirbikese, kõriseke, kõva-ravva! Kel meel-mõte mehele minna, see sirpi seasta lennaku; kellel kohus ära koolda . . . Viisi kirjutas üles J. Jaanus (EÜS IV 691 (1557) < Puhja khk, Ulila v, 1883), teksti R. ViidebaumContinue Reading
Venna kiitus. Venna nurmed Puhja MINU VELLEL SUURE NURME – otsa jooseva ojase, põllu veere Vennemaale, põllu saare Saksamaale, põllu kolga Kuressaarde, põllu nuka Nurmissaarde. põllu piiri Peipsi_ede. Siin olgu põder põimemanna, karu kokku kandemanna. Lõpe otsa, lõõri põldu, lõõriContinue Reading
Lõpe, põld! Puhja x Lõpele, leelale! LÕPE PÕLDU, LÕÕRI PÕLDU, lõpele, leelale, lõõri põldu, sõõri nurme, lõpele, leelale – meie põllud peratu pikkad, lõpele, leelale, meie vällad väga laiad, lõpele, leelale, otsa joosva jo ojaje, lõpele, leelale, põllu veered Venemaale.Continue Reading
Põld lindudele Puhja x Kui vilja koristamine lõpetati, siis lauldi: Lõpele, leeläle! LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE, lõpele, leeläle, vähene sa, väljakene, lõpele, leeläle, saa otsa, saarekene, lõpele, leeläle! Kuule, kulla nurmekene, lõpele, leeläle, kui ei lõpe põllukene, lõpele, leeläle, siiaContinue Reading
Õhtu ja hommik Puhja ÕTANG TULLI ÕNNEESSI, hommung hoolessi murressi, õtang tõi õle toaje, pikka põhu põrmandule, hommung viis õle taresta, pikka põhu põrmantulta. Mes mul hooles homungulta, murres muile päiviella? Suu om mõske, pää sugida, jala alla ne harida.Continue Reading
Vihm ja karjane Puhja VIHMAKENE, VELLEKENE, ee-oo, e-o, e-o, e-o-ee, hookene, omatsekene, ee-oo, e-o, e-o, e-o-ee, ära tee likkes linnukesta, ee-oo, e-o, e-o, e-o-ee, ära kasta karjalatsekesta, ee-oo, e-o, e-o, e-o-ee – ei ole kodu, kos ma kuiva, ee-oo, e-o,Continue Reading
Ilm udune tülist. Vihm mujale maale Puhja MELLES ILMAKE UDSUNE, eo-eo-eo-eo-ee melles taivas tahmastedu, eo-eo-eo-eo-ee? – Sellep ilmake udsune, eo-eo-eo-eo-ee, sellep taivas tahmastetu, eo-eo-eo-eo-ee, et ne sõtsi sõneleva, eo-eo-eo-eo-ee, velitse viha peava, eo-eo-eo-eo-ee, kälitse kärava, eo-eo-eo-eo-ee, tädipoja tänkeleva, eo-eo-eo-eo-ee, lellaContinue Reading
Puhja/Rannu fake ray ban Taari valmistati kolmejalgses anumas. Taari tegemisel anuma põhja paigutati õlgedest taarisild. See koosnes ristpuust, ja sellele laotati õled peale. Siis keerutati veel õlest vits, millele laotati pajuoksi. Okstele lõigati ahjus pruunistatud leiba tükkideks, kallati siis kuumaContinue Reading