Venna sõjalugu
Torma
KESSE TÕI SÕJA SÕNUMID,
kesse kandis vaenu keeled?
Tiiu Tõnis tõi sõnumid,
Aadu Kaarel andis käsku.
Tuli meie ukse ette:
„Kes siit saab sõtta minema?
Kas saab isa, või saab ema,
või saab kõige noorem poega?“
Ei saa isa, ei saa ema,
läheb kõige noorem poega,
kõige noorem, kõige napsem,
kõige viimne, kõige viksem,
kõige kõrgemad kübarad,
kõige uhkemad hobused,
kõige saksemad sadulad.
Poeg läks aita ehtimaie,
õde järel õpetama:
„Vennakene, hella vella,
selga pane surmasärki,
kätte võta kooli-kindad.
Kui jo saad sõtta minema,
ära heida ette sõtta,
ära tantsi taha sõtta,
keeruta keset sõdada!
Ees jo sõjas surmatakse,
taga sõjas tapetasse,
keskelt tulevad tagasi.“
Kui ta sai kodu tulema,
ajas isa ukse ette,
lõi ta mõõga räst’aasse:
„Tule isa, tunne poega!“
Tuli isa, ei tund poega.
„See põle minugi poega,
see on Soomest või on Saarest,
see on Soome soola tooja,
Saaremaa kuninga poega!“
Ajas ema ukse ette,
lõi ta mõõga räst’aasse:
„Tule ema, tunne poega!“
Tuli ema, ei tund poega:
„See põle minugi poega,
see on Soomest või on Saarest,
see on Soome soola tooja,
Saaremaa kuninga poega!“
Ajas venna ukse ette,
lõi ta mõõga rästaasse:
„Tule vend, tunne venda!“
Tuli vend, ei tund venda:
„See põle minugi venda,
see on Soomest või on Saarest,
see on Soome soola tooja,
Saaremaa kuninga poega!“
Ajas õe ukse ette,
lõi ta mõõga rästaasse:
„Tule õde, tunne venda!“
Tuli õde, tundis venna:
„Miks on seljas surma-särki,
miks on käes kooli-kindad?
Tule sisse, vennakene,
räägi nulle sõja juttu!
Kas on sõjas naene armas,
või on sõjas kaasa kallis?“
„Minu hella õekene,
pese mu saapad savista,
pese mõõka maksastagi,
siis ma räägin sõjajuttu!
Ei ole sõjas naene armas,
ei ole sõjas kaasa kallis.
Sõas on armas haljas mõõka,
Kallis kõrgepea hobune.“
Viisi kirjutas üles M. Sild (E 64736 < Torma khk, Avinurme v, Piilsi k, 1930), teksti E. J. Õunapuu (E 40494/5 (23) < Torma, 1900).