Väsinud lõikaja. Naiste nabrad
Äksi
KÜL MA LÕIKAN, EI MA JÕUA, heinale, kullale,
ei mu esi ei edene, heinale, kullale,
ei mu põlluke põgene, heinale, kullale
ega vällake vähene, heinale, kullale.
Ei ma tea ega mõista, heinale, kullale,
mis peaks minul olema, heinale, kullale –
kas on minu jõudu võetud, heinale, kullale
või on käed kinni pandud, heinale, kullale,
et minu esi ei edene, heinale, kullale,
ei mu põlluke põgene, heinale, kullale
ega vällake vähene, heinale, kullale.
Tõtake õed, tõeste, heinale, kullale,
vennake, viha pärasta, heinale, kullale,
et me’e otsaje ujume, heinale, kullale,
et me’e veerdeje viame, heinale, kullale,
penderaie pillutame, heinale, kullale.
Mis mina lõikan, see ma keidan, heinale, kullale,
mis ma keidan, see kogutan, heinale, kullale,
mis ma kogun, see teen kuhja, heinale, kullale.
Alla panen haavalehti, heinale, kullale,
pääle panen pärnalehte, heinale, kullale,
keskeelle keeran kulla, heinale, kullale,
vahele vana hõbedad, heinale, kullale.
Alt ei pääse hallitama, heinale, kullale,
päält ei pääse päevatama, heinale, kullale,
keskeelt ei kopitama, heinale, kullale.
Teeme nabrad nii kui naesed, heinale, kullale,
kuhelikud kui emandad, heinale, kullale,
rõugud Rõngu neitsikesed, heinale, kullale.
Kuhel paistis Kuura mäele, heinale, kullale,
akki paistab Harjumaale, heinale, kullale,
rõuku Rõngu mõisaaie, heinale, kullale.
Viis: Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 88 (11) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930); teksti kirjutas üles Jaan Walk (H II 28, 277/8 (11) < Äksi khk, Kärkna v, 1889).