Sulase kättemaks
Laiuse
Kündja laul
PERENAENE PETTIS MINDA,
keetis mulle keepudru,
andis mulle haganast leiba.
Oot, oot, oot ja noo, noo, noo,
las’ lähen väljal kündemaie –
vao mina ajan, vaksa jättan,
jättan künkad künni sisse,
et on rohul ruumi kasva,
paju puhme all’ pugeda.
Siis jäeb vili vilkumaie,
odrapead oigamaie,
siis jäeb pere pilla-palla,
pere lapsed laiukilla.
Viis: Jüri Remmelgas (EÜS V 1185 (51) < Laiuse – J. Välbe, 1908); teksti kirjutas üles M. Ostrov (H, Ostrov 9/10 (8b) < Laiuse, 1887).