Põrm põllele
Laiuse/Ta-Maarja
LÄKSIN KÜLLA KIIKUMAIE,
tamme latva laulemaie.
Küla oli täis´i poisikeisi,
vald oli täis´i vallatuisi:
lõiva kurni koppelilla,
vali-kaegast vanijul.
Lõivad põrmu põlle pääle,
udu uue kuue pääle,
sita siidirätti pääle.
Lätsin kodu iketenna,
iketenna, nuttedenna.
Ema mõistis nutu hääle,
nutu hääle, iku meele:
„Mis sa nutad, tütar noori?“
Mina mõistsin, vasta kostsin:
„Emakene, nennekene,
kuulin külan kiigutava,
tamme ladvan lauletava.
Läksin külla kiikumaie,
tamme latva laulemaie.
Küla oli täis´i poisikeisi,
vald oli täis´i vallatuisi:
lõiva kurni koppelilla,
vali-kaegast vanijul.
Lõivad põrmu põlle pääle,
udu uue kuue pääle,
sita siidirätti pääle.“
„Ära nuta, tüttar noori!
Küla all on küllalt vetta,
paju all on palju vetta,
miska uhad uue kuue,
sipputeled siidirätti.“
Lätsin Peipeije pesema,
viiel viel ma virutin,
kuuendalla kurikulla,
pesin põrmu põlle päälta,
sita siidiräti päälta.
Viis: Kadri Tädimees (60 a) (EÜS V 1187 (65) < Laiuse khk, Tähkvere v – J. Välbe, 1908), teksti kirjutas üles J. Tootsi umbes 80-aastaselt naiselt (H III 21, 522/4 (7) < Ta-Maarja khk, Luunja v, 1895).