MEMM LÄTS KARJA SAATIMAIJE,
leis ta kana karjateelta.
Memm pand salve ta kasuma.
Salven kasvi kena lats,
kasvi Salme neitsikene.
Salme memmeda paluma:
„Emakene memmekene,
anna mulle aida võtti –
ma lää aita ehtimaie,
pääle aida pääd panema.”
Ette panni laia põlle,
kui se aida ussekene,
vööle panni laia vööda,
kui se vihma vikkerkaari,
rinda panni suure sõle,
kui se kuu taivaenna,
kaala panni elle raha,
kui se päiva taiva küllen.
Las ma kae, las ma katsu,
kes siis tulep kosjuella.
Tulli päiva poisikene:
„Tere, sõlgi-neitsikene,
kas sa tahad mulle tulla?”
„Ei mina lää sinule:
päiv om kolmesta kõvera –
kõrra helgib heletasti,
paistap tõise palavaste,
kolmanda kohald vilune.”
Lasma kae, lasma katsu,
kes mull tulep kosjuella?
Tulli kuu poisikene:
„Tere, sõlgi-neitsikene,
kas sa tahad mulle tulla?”
„Ei mina lää sinule –
kuu om kolmesta kõvera:
kõrra kasvab, tõise kaob,
kolmanda kohald pimeda!”
Las ma kae, las ma katsu,
kes mull tulep kosjuella?
Tulli tähti täüsi meesi:
„Tere, sõlgi-neitsikene,
kas sa tuled mulle?”
Salme läts tähel, täüsi mehel.
Viis: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 727 (56) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), tekst: Ann Sirel (H IV 3, 320/1 (5) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888), täiendatud (H I 2, 514/5 (9) < Puhja khk, Suure-Ulila v – D. Sell, 1888)
V I I S:
