Kuni tütred kodus
Torma
Seni
SENIP ON ISA ISANDA,
senip on ema emanda,
pojad pooled sakselased,
senis kui tütterid kodussa.
Senis on hilda istunessa,
poistel pulma põrmandalle,
naeste laulu laua peale.
Ütlen uuest ümber jälle,
varsi vana viisi peale:
emakene, memmekene,
senip on sead siledad
tallede seljad tasased,
lammaste villad lahedad,
senis kui tütterid kodussa,
tanu tahtijad toassa,
rätik-kaelad kamberissa,
põllelised põrmandalla.
Õue siis juosid õllesooned,
kaju ääre kaljasooned,
väravisse viinasooned;
viina sai siis veiste juua,
õlut sai hobuste juua,
kalja kõige karja juua. –
Viidi tüterid kodusta,
lõpsid õuest õllesooned,
väravista viinasooned,
kaju äärest kaljasooned.
Kõik jäid nurgad nuttemaie,
istemed igatsemaie,
asemed alatsemaie,
pingid pilli puhkumaie,
karjalaadad karjumaie.
Nurgad nutsid noorukesta,
pingid nutsid peenikesta,
istemed ilusikesta,
asemed aga armsakesta,
karjalaadad kaunikesta.
Laadas muosid mustad lehmad,
ammusid väiksed vasikad,
oma heada söötijada,
kallist kätte kandijada.
Emakene, memmekene,
ei olnud sul puudu puhtast särgist,
kahju valgest kaelarätist.
Viidi tütterid kodusta,
ju tuli puudu puhtast särgist,
kahju valgest kaelarätist.
Viis Kõnnu mõisa teenijalt (GEG, DH 519, 17 (8) < Torma khk, Kõnnu m – E. v Schultz-Adajevskij < A. Reilian, 1884); teksti kirjutas üles E. J. Õunapuu (H II 50, 476/8 (8) < Torma khk, 1895).