Joodikul mehel. Joodiku hobune
Kodavere
ÕLES MA UNENA NÄHNUD,
magadena mõtelenud
et saan kurja kaasa kõhta,
valju aga vaenu kõhta –
tulle õles visand viinatoobid,
katussele õllekannid,
metsä mede karikad;
suvi õles lipanud linata,
talve tantsinud tanuta,
suve õles suanud suuremasta,
talve õles suanud targemasta.
Oh minu ulluda piädä,
rumalida mõtteida!
Jooste jooksin joodikule,
kärmest kõrtsi kõndijale,
käe ma annin kärnätsele,
jalad jampsule juhatin,
pea ma pistin pöörätsele.
Kui tuli kodo joodike,
külä õlle lakkuja,
pillus pere pingi alla,
laasis lapsed lavva alla.
Vao jooksis naene vaene,
vao jooksis ja valatas,
tõese jooksis, tõstis peada –
kas jookseb joodik järele
ladunesse lakekoera.
Kui ei jookse järele,
ladunesse lakekoera,
siis mina istun itkemaie.
Itken ennistä eluda,
nutan noorta põlvekestä,
mis õli kasvaden kodona,
istuden isä toana,
veerten velle põrandala.
Oh sina Jüri, joomakoera!
Kos seesäb joodiku obene,
lakekoera lauki ruuna?
Seesäb kõrtsi seenä veeren,
vahib kõrtsi varna küljen,
silmad sööväd, suu valatäb,
kõrvad lõnga keriväd,
jalad teri tambivad,
saba pühib salve põhja.
Laulnud Leena Töövahe (71a) (EÜS II 289-90 (73) ja EÜS II 373/4 (104) < Kodavere khk, Alatskivi v, Lahe – A. Liiv ja J. Raja, 1905).