Kalamehe naine
Kodavere
MUUD MEHED MERELE LÄHVAD
muud kuasad kala järele,
mu meäsi issub koduna,
puhub pudru vuaganaije.
Mul enel mehessa merele minna,
mul kuasas kala järele.
Suan ma sadu ahvenida,
tuhad riita reäbisida,
siis mina suppi kiedemaie:
perele mesine suppi,
mehele kesine suppi.
Sis mina piima tõstemaie:
perele ma piimatuobi,
mehele ma tõrvatuobi.
Meäsi jo nuradelie,
mina vasta kostelie:
Nenda nuored nuomitasse,
nendap ullud õppatasse.
Mina õbe-elmida elisin,
kinga-känduda kärisin.
Läksin saana kütemaie:
kos ma näen kuinud kuuske,
seält tien vihta ma mehele,
kos näen kased kaharamad.
seält tien vihta ma perele.
Ise län usta oidemaije,
ise leeni viskamaije.
Nenda nuored nuomitasse,
nendap ullud oppatasse.
Laulnud Kristjan Sepp (EÜS II 298 (116) < Kodavere khk, Pala v – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Leena Polakene (H II 4, 666/8 (33) < Kodavere khk, Kallaste k – M. Koik ja J. Härms, 1887).