Orja ase
Kodavere
OLIN MINA ORJAN, KÄISIN KARJAN,
Poolamaal ma poisikene.
Hakkas tali jo tulema,
hakkasid saanid sõitema,
reetallad tantsimaie,
kõdarad kõrisemaie.
Peremehed hakasid jo
orje omal otsimaie.
„Tule aga mulle, orjakene,
mul on pehmed orja padjad!“
Kui sain orjast ärä mintud,
küsisin ma perenaeselt:
„Perenaene, naesukene,
kos on nüüd see orja sängi?“
Perenaene kuulis, kostis vasta:
„Orja ase katla alla,
sinu sängi sademenä!“
Mina kuulin, kostin vasta:
„Perenaene, naesukene,
tii sa mulle tulisärki,
sädemist tii särgikene,
meskä võin tuleje minnä,
katla alla jo asuda!“
Orja ase õrre piäl,
palgapoisil parre piäl;
kui sii õrsi jo orjutab,
siis jo orja erkänesse,
kui sii parsi jo paugatab,
siis jo orja karganesse.
Mes mull’ palgas paesati,
suure vaevast viäneti?
Vana katkenud kasukas,
vana valge rüüdi tükki –
sii mulle palgast paesati,
suure vaevast viänetie.
Laulnud Leena Töövahe (71 a) ( EÜS II 290 (77) ja EÜS II 381/2 (110) < Kodavere khk, Alatskivi v, Lahe k – A. Liiv ja J. Raja, 1905).