Ema haual
Laiuse
MEIE KAKSI VAESTALASTA,
sa isatu, ma ematu,
lähme jaanipäev kiriku,
murerätikud käessa,
mure nummer nurga pealla.
Teine pühib teise silmad,
teine teise pea silitab.
Ma lähen isa haua peale:
„Tõuse üles, taadikene!“
„Ei või tõusta, poega noori,
ei või tõusta, ei tõota.
Muru on kasnud mulla peale,
aruheina haua peale,
sinililled silma peale,
kullerkupud kulmu peale.“
„Tõuse ikke taadikene!
Ma toon Virust vikatikse,
niidan muru mulla pealta,
aruheina haua pealta,
sinililled silma pealta,
kullerkupud kulmu pealta.
Muru mina söödan mullikille,
aruheina härgadele,
sinililled sikkudele,
kullerkupud kukkidele.
Tõuse ikke taadikene!“
„Ei või tõusta, poega noori,
ei või tõusta, ei tõota.“
Sa lähed ema haua peale:
„Tõuse üles, memmekene!
Tõuse kirstu kirjutama,
veimevakka valmistama!“
„Ei või tõusta, tütar noori,
ei või tõusta, ei tõota.
Muru on kasnud mulla peale,
aruheina haua peale,
sinililled silma peale,
kullerkupud kulmu peale.“
„Tõuse ikke, memmekene!
Ma toon Virust vikatikse
niidan muru mulla pealta,
aruheina haua pealta,
sinililled silma pealta,
kullerkupud kulmu pealta.
Ma toon linnast siidisõela,
alevista arva sõela.
Sõelun muru mullikalle,
arueinad ärgadelle,
ristikrohtu lehmadelle.
Tõuse mu kirstu kinnitama,
veimevakka valmistama!“
„Ei või tõusta, tütar noori,
ei või tõusta, ei tõota.
Jummal su kirstu kinnitagu,
Maari veimeid valmistagu!“
Viisi ja teksti kirjutas üles M. Kõrts (EÜS IV 179 (205) < Laiuse khk, Laiuse v, 1891); täiendatud (EKS 8° 2, 781 (31) < Laiuse khk, Ellakvere k – M. Kolluk < Mart Lindmann, 1880).