Kosjad. Saan. Neli neidu
Ta-Maarja/Äksi
JAANIKENE, SAANIKENE,
tegid saani salussa,
kirju kollu koppelissa.
Iga kuus tegid kodara,
iga päävas päästsid pinnu,
igas lõunes lõid sa laastu.
Sai siis saani valmiteksi.
Viisid uuele lumele,
rabedalle rätsakulle,
karetalle kasteelle.
Kut’sid taati vaatamaie:
„Tule nüüd, taati, tunne saani:
mis selle saanile vajaka,
mis sell’ taimel tarbiteksi?“
Tuli taati, tundis saani:
„Oi sa hullu, poega noori,
oi sa hullu vai rumala!
Viis on saanile vajaka,
kuus on taimel tarbideksi:
kus need aisad õunapuised,
kus need rangid vahterased,
kus on looka lodjapuune,
kust saab ette hiiru halli,
hiiru halli, kulda kõrbi,
kust saab saani sõidetava,
kust saab kõrki kannupoissi?“
Poega mõistab, kostab vasta:
„Külas üksi õunapuuke –
sest saavad aisad õunapuised,
küla vainul vahterake –
sest saavad rangid vahterased,
külas üksi lodjapuuke –
säält saab looka lodjapuune,
külas üksi saanakene,
saana taga tallikene –
säält saab ette hiiru halli,
iiru halli, kulda kõrbi.
Saanas neli neitsikesta:
üks sääl ku(j)ub, teine luub,
üks sääl ku(j)ub kilbilista,
teine luub loogelesta,
kolmas kujub kuldavööda,
neljas laksutab labasta –
sealt saab saani sõitetava.
Kodu mul veike vennakene –
sest saab kõrki kannupoissi.“
Taati mõistab, jälle kostab:
„Pojakene, poisikene,
kui lääd teele sõitemaie,
lüü hobusta, hoia naista,
kaitse kallist saani täita,
ära sa vii viidakuie,
aja aia käänakuie –
viidak teeb palju vigada,
aia käänak aigeeida!“
Viis: Ann Suitt (42 a, sünd Helmes, Leebiku v, 29 a eest Kavastu rännanud) (EÜS II 286 (53) < Ta-Maarja khk, Kavastu v, Koosa k – A. Liiv ja J. Raja); teksti kirjutas üles J. Valk (H II 28, 245/6 (8) < Äksi khk, Kärkna v, 1889).