Kosilased kodus. Kolm kosilast
Ta-Maarja
MUL OLLI VÄIKE VELLEKENE,
sõrmepikku sõsarake,
tullid mu kodu kutsumaie,
üle õue õikamaie:
„Tule kodu, me õeke,
sull om kodu kosilased!“
Mina kuulin, vasta kostsin:
„Kost nad tullid, mu õeke,
kost nad tullid, mu vennake?“
„Poolamaalta, me õeke!“
Ei mina taha Poolamaale –
pori süvvä Poola leibä,
pori juvva Poola taari,
pori Poolassa elada.
Mina põiman põllulagi,
pää on soetu, juus silitu,
kingä kannad kirjutedu.
Mul olli väike vellekene,
sõrmepikku sõsarake,
tullid mu kodu kutsumaie,
üle õue õikamaie:
„Tule kodu, me õeke,
sull om kodu kosilased!“
Mina kuulin, vasta kostsin:
„Kost nad tullid, mu õeke,
kost nad tullid, mu vennake?“
„Virumaalta, me õeke!“
Ei mina läha Virumaale –
viha süia Viru leibä,
viha juvva Viru taari,
viha Virussa elada.
Mina põiman põllulagi,
pääa on soetu, juus silitu,
kingä kannad kirjutedu.
Mul olli väike vellekene,
sõrmepikku sõsarake,
tullid mu kodu kutsumaie,
üle õue õikamaie:
„Tule kodu, me õeke,
sull om kodu kosilased!“
Mina kuulin, vasta kostsin:
„Kost nad tullid, mu õeke,
kost nad tullid, mu vennake?“
„Läänemaalta, mu õeke!“
Ei ma lähä Läänemaale –
läilä süvva Lääne leibä,
läilä juvva Lääne taari,
läila Läänessa elada.
Mina põiman põllulagi,
pääa on soetu, juus silitu,
kingä kannad kirjutedu.
Mul olli väike vellekene,
sõrmepikku sõsarake,
tullid mu kodu kutsumaie,
üle õue õikamaie:
„Tule kodu, me õeke,
sull om kodu kosilased!“
Mina kuulin, vasta kostsin:
„Kost nad tullid, mu õeke,
kost nad tullid, mu vennake?“
„Omast külast, me õeke!“
„Sis lään kodu vastu võtma.“
Viis: Ann Suitt (42 a, sünd Helmes, Leebiku v, 29 a eest Kavastu rännanud) (EÜS II 286 (53) < Ta-Maarja khk, Kavastu v, Koosa k – A. Liiv ja J. Raja); tekst Otsa saunanaiselt (H II 44, 99/101 (6) < Ta-Maarja khk, Pilka v – H. Raag, 1892).