Haned kadunud
Laiuse
EMAKENE, EIDEKENE,
anna mulle aida võti,
kingi mulle kerstu võti,
ma lään aita ehtima,
kerstule kenitama.
Panen selga siidi särgi,
peale kroogitud käissed.
Emakene, eidekene,
anna muile muuda tööda,
sulasele suurta tööda,
mulle tööda õlbukesta:
aned oida, kanad kaitsta,
lestajalad lepitada,
varvasjalad vaigistada.
Aasin siis aned arule,
keeritsin kanad kesale,
lestajalad lepikusse,
varvasjalad vainulle.
Istusin maha mättaije,
akkasin amet ajama.
Tuli kulli kurja lindu,
tihane tigeda lindu,
kajakas kadeda lindu,
kirju lindu, kiskja lindu,
aas siis aned arulta,
varvasjalad vainuelta,
keerutas kanad kesalta,
lestajalad lepikusta.
Läksin ani otsimaie,
lestajalga leidemaie.
Vasta tulli kündija,
võtsin kündijalt küsida –
ei võind kündija kõnelda.
Vasta tulli äästaja,
võtsin äästajalt küsida –
äästaja ei teinud häälta.
Võtsin kündijalt kübara,
äästajal looga pealta –
siis võis kündija kõnelda,
äästaja teha häälta.
„Tütarlaps sa linnukene,
mine Mäo mõisaasse,
sealt leiad ani omada.“
Läksin Mäo mõisaasse –
tooli alla annetie,
patja peale paisatie,
süia mulle annetie.
Tool oli oma ani luudest,
padi oma ani sulest,
süia oma ani lihada.
Viis: Mart Pill (75 a) (EÜS VIII 1151 (7 e ) < Laiuse khk, L-Tähkvere (end. Leedi) v – K. Viljak ja V. Rosenstrauch, 1911); teksti kirjutas üles J. Remmelgas (H II 56, 23/4 (15) < Laiuse khk, 1895), täiendatud (H III 9, 199/200 (1) < Laiuse khk, L-Tähkvere v, Ookatku k – M. Sepp, 1888).