Hobune varastatud
Laiuse
OH MA VAENE VAIMUPOISSI,
tillukene teopoissi,
öösel peksan mõisa rehed,
päeval künnan kütiksed.
Kündsin poole päeva aegu,
poole päeva palava.
Tegin obu vallali,
ja ise eitsin pikali,
panin pea põllu peale,
jalad jõe kalda peale.
Kuri tuli kuusikusta,
varas tali vaarikusta,
viis aga ära teoruuna,
tillukese teoruuna.
Mina koju iketes,
ja isa vastu küsides:
„Miks sa nutad, noorem poeg,
tillukene teopoega?“
Mina vaene vaimupoissi
kostin vasta iketessa:
„Kündsin poole päeva aegu,
poole päeva palava.
Tegin obu vallali,
ja ise eitsin pikali,
panin pea põllu peale,
jalad jõe kalda peale.
Kuri tuli kuusikusta,
varas tali vaarikusta,
viis aga ära teoruuna,
tillukese teoruuna.“
„Ära nuta, noorem poega,
tillukene teopoega!
Meil on kodu kolmi hoosta,
kolmi hoosta, teoruuna,
üks on halli, teine kõrbi,
kolmas ruuna ruugeda.
Hall pane aiste vahele,
kõrvi paneme kõrvale,
ruuge ruuna muidu jooksma,
muidu jooksma, suisa sõitma.
Lähme lustil sõitemaie,
lähme lustil ajamaie.“
Lähme üle Luige silla,
Luige sild see raksatelles,
raksatelles, praksatelles,
aluspalki paugatelles.
Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2019) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k), tekst: Mihkel Mänd (21 a) (H, Ostrov 159/60 (52) < Laiuse khk, Mustvee v – Mihkel Ostrow, 1887).