Haned kadunud
Äksi
EMAKENE, MEMMEKENE,
muile andsid muida tööda,
mulle tööda hõlbukesta:
mulle andsid hanid hoida,
hanid hoida, kanad kaitsta,
varvasjalad vaigistada,
lestajalad lepitada.
Aasin hanid ma vesille,
kanakesed ma kesalle,
kuldasiivad kopelisse.
Tuli susi suuvikusta,
laia käppa laamikusta,
musta pea mudajõesta.
Aas mu hanid ta vesilta,
keeritas mu kanad kesalta,
kuldasiivad kopelista.
Hale siis minna, memmekene,
hale minna hallikuie,
kahju kaevuje karata.
Saatsin orja otsimaie –
ori ei läinud otsimaie,
vaimulapsi vaatamaie.
Läksin ise tillukene,
labaluuni lainetesse,
põlvist saadik ma vedeje.
Sain siis mõisa välja peale.
Seal siis kündi kümme meesta,
aästas hobut(a) üheksa,
rehitsesid rehat kaheksa,
niitis viis aga vikatiga.
Küsisin ma kündijalta,
kündijalt, äästajalta:
„Kas teie näite minnu hani,
minu kulla kanakesta?“
Ei see kündija kõnelnud,
äästaja teinud healta.
Võtsin kündija kübara,
äästaja looga pealta –
küll siis kündija kõneles,
aästaja tegi healta:
„Mine aga meie mõisa’asse,
sinna su aned aetigi,
sinna su kanad keeratigi.“
Läksin sinna mõisa’asse:
küll seal mulle süüa anti –
minu ani lihakesta;
küll seal mulle juua anti –
minu kulla verekesta.
Viis: Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 89 (13) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930); teksti kirjutas üles H. Maasen (H III 8, 757/8 (6) < Äksi khk, 1890 ja H III 15, 144/5 (2) < Palamuse khk, Kaarepere, 1892).