Mustad mundrisse. Imemaa
Tartu linn
OOTAME JA KANNATAME,
kas meid hulka hüietakse,
seltsi sekka kutsutakse,
parve sekka palutakse.
Kui meid hulka’ei hüieta,
seltsi sekka ei kutsuta,
parve sekka ei paluta,
paneme mustad munderisse,
hallid hõbehelmetese,
sõrasilmad sõrmustesse,
paadid täkkud pannelisse,
kõrvid kuldatutidesse
valged vaskirõngastesse.
Lähme läbi alta ilma,
alta ilma, päälta päiva,
sinipilvede seasta,
valge pilvede vahelta,
kuldse pilvede kohalta,
kuue kuude keske´elta,
taeva vankre vahelta,
taeva sõela serva alta,
koodi reha ligitalta,
ristikeste keske’elta,
halli pilve ääre alta.
Põhjanael meil teede juhiks,
teede juhiks, ööde küinlaks,
kui me nõnda laialt käime,
küll me siis ka ära näeme,
kas on soosse sildu tehtud,
sildu tehtud, sihke aetud,
arusse teed aetud.
Lähme läbi Lätimaasta,
Lätimaasta, Läänemaasta,
veitikese Virumaasta.
Lähme viimaks sinna maale,
kus ei kuule kuke häälta,
nõdra lapse nutu häälta,
kus ei koha kuusemetsa,
ega müha männimetsa,
kasva kallis kasemetsa,
sagarikus saaremetsa,
tukakesta tammemetsa.
Laulnud Simm (EÜS VII 100/2 (25) < Tartu linn – P. Kurg, 1910).