Kurb laulik. Nutust järv
Laiuse
LAALIK OLI MINU ISAKE,
laalik oli minu emake,
laalikud olid pooled vennad,
sõna võttijad sõsarad –
laalik peab minustki saama (soama).
Kes mind kuuleb laalevada,
Laalevada, luulevada,
see mõtleb ilula elama,
lusti rõõmula olema:
„See põle tütar teinud tööda,
ega vaene näinud vaeva.
see on seadelnud sõnuda,
pannud paari palveeida,
lahutanud laulusida!“
Ma laalan läbi murede,
läbi leinatse südame,
läbi hoole ohkatelles.
Suu laalab, süda muretseb,
silmad vetta veeretavad,
kulmud kulda tilgutavad.
Pale lasi pange vetta,
teine pale teise pange:
siis said jõed jooksemaie,
allikad arunemaie,
seitse sood sai sitkeeda,
kaheksa kalamereda,
üheksa üva jõgeda,
kümme külma allikada.
Sealt sai vetta veiste juua,
kõige küla karja juua,
mõisina hooste juua,
vald sai joota varsukeisi –
kõik minu vaese silma veesta,
kulmu kulla tilkadesta.
Viisi kirjutas üles M. Korts (EÜS IV 179 (205) < Laiuse khk, Laiuse v, 1891), teksti J. Remmelgas (H II 50, 195/6 (1) < Laiuse khk, Reasvere, 1895).