S I S S E P A L U M I N E
TERE ÕHTUST, PERERAHVAS,
laske sisse Kadri sandid!
Kadri küüned külmatavad,
Kadri varbad valutavad –
ei ole Kadril kindasida,
ei ole Kadril sukkasida.
Kadri kodu kaugeella:
viis väljada vaheta,
kuus on kuiva arusida,
seitse sooda sitkemida,
kaheksa kalamereda,
üheksa Emajõgeda,
kümme külma allikada.
Peale selle lastakse neid tuppa.
A N D I D E P A L U M I N E
OH MINU HERTSU HERRAKESED,
hõbepitsid preilikesed! –
Tõuske üles tooli pealta,
võtke võtimed seina pealta,
keksige minna kelderisse,
otsige Kadrile osada.
T Ä N A M I N E
AITUMA, KADRID TÄNAVAD,
kadril andi andemasta,
suure hoole otsimasta,
villavakka vaatamasta,
linanuusti liigutamast!
Õ N N I S T A M I N E
Mis jätame pereisale?
Jätame härjad ikkessa.
Mis jätame perepojale?
Laia täku laterissa.
Mis jätame pereemale?
Kümme lehma lüpsikule.
Mis jätame peretütrile?
Lauda täisi lambaida,
kena oinas keskela –
kena oinas, keerud sarved,
puud saab villa puusa pealta,
tuhat naela turja pealta,
kümme naela külje pealta,
sada sarvede vahelta –
see jäegu pere tütrile!
Ä R A M I N N E S
PERENAINE, PEENIKENE,
laske need kadrid minema!
Kadri tahab teisele talule,
teisele uue õuele,
katuksele kolmandale.
Teksti kirjutas üles A. Kask aastal 1902 Tormas.