Hargla
Hällü pääl pelgäjä. Lihavõttõ hällülaul
SIKK OM SIIÄ’ HÄLLÜ TENNÜ’,
hä-tee, kõ-kuu,
parh parrõ’ pandunu’,
orik siiä’ ossõndanu’!
Siist mii’, mari, maha’ sata’,
linnukõnõ liiva löüvä.
Ei olõ’ meid maalt võttijat,
liiva päält löüdijät –
peräst mii’ ojja siiä’ upu,
lättede läpätü.
Siiä’ om ojja uppunu’,
lättede läpätünü’! –
Tull´ küläst küläpoiss´,
vallast valla veerimene,
võtt´ viie sõrmõ pääle,
kand´ katõ käe pääl:
“Umakõnõ, otsõ sinnu,
kallikõnõ, kaie sinnu!”
Viis: ERA III 7, 132 (10) < Hargla khk, Taheva v – H. Tampere < Liis Peltser, 77 a (1935). Fon 442 b.
Tekst: H II 32, 164 (135) < Hargla khk – J. Pähn (1890).