Karula
Kolm mõtsa
LAS MA NU KAE, LAS MA NU KATSU,
kiigäle,
kas om äll´ äste tettü,
kiiga kõvast kinni’ lüüdü!
Seo om äll´ sulastõ tettü,
paari’ pant palgaliidsil. –
Kui om äll äste tettü,
anna ma sullõ animuna,
panõ paari pardsimunnõ.
Lähä ma nu kuivalt korgõlõ,
tahe’elt taivalõ.
Korgõst ma näi kolmi mõtsa,
üle kuiva kuusõmõtsa.
Miä kuiv kuusõmõtsa,
tuu oll´ vannu meeste mõtsa,
miä peenü’ pedäjämõtsa,
tuu oll´ noortõ meeste mõtsa.
Kon ma näi nõrga kõo,
säält ma võti vipõ viha,
oma velle vihutõllõ,
sannaõllõ sannutõllõ.
Kui ma korgõl mäele älle,
mis säält korgõlt mäelte näkke?
Meri korgõlt mäelte näkke.
Mis sääl mere keskel?
Uibu mere keskel.
Mis sääl olli uibul?
Kolmi ossa olli uibul,
egäl ossal üts´ upin.
Üts´ oll´ vahalõ valõt,
tõnõ miile mitit,
kolmas kulda kirutõt.
Miä oll´ vahalõ valõt,
tuu ma anni esele,
miä oll´ miile mitit,
tuu anni ma emele,
miä kulda kirutõt,
tuu võti ma enele.
Tuugõ ma peigu petiskele,
abikaasa augutõlõ..
Viis: Erv 275 (1931) < SKS, Lähteenkorva nr 335 < Karula khk (1877).
Tekst: H II 24, 299/300 (67) < Karula khk – P. Einer (kooliõp), J. Einer (stud) < Sohvi Ahmann (1887/9).