*
MIS TI MII’ MÕRSIJAT MÕNITATt, kas´ke, kant´ge,
hääd last halvõndat –
tiä jäi varra vaesõslatsõs,
inneaigu ilma imätä’.
Es olõ’ immä, kes taad oppas,
Kallist immä, kes taad kasvatas.
Uma imä oppas ussõ takan,
nuum´ sinnu nulga takan,
võõras oppas hulga siän,
nuum´ noortõ poistõ man.
Tekst: ERA II 143, 45/6 (6) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).