Karula

*

Kirikust koju jõudes tõstetakse pruut kasukale, et tema südant heaks teha. Pruut aga püüab enne maha hüpata, et mitte näidata, et ta on halva südamega. Seda tehakse ka praegu. Pulmas käisid lapulised. Nad olid maskeeritud, pillid, söögid ja joogid kaasas. Lapulised käisid kutsumatult. Pulmamajas nad hakkasid mängima ja tantsima ning siis kutsuti neid ka muidugi lauda.

Alati olid pulmas kaasitajad. Harilikult oli neid kaks. Üks kiitis pruuti ja laitis peigmeest, teine kiitis peigmeest ja laitis pruuti.

Tuntumad kaasitajad olid Ääärman, Triina (hüüdnimega “Mõisamaa tsõts”), Pill, Leena.
Pill, Leena laulis:

“Mii’ tsõdsõ noorõkõnõ, kas´ke, kas´ke,
oit au ammõn, kas´ke, kas´ke.”

RKM II 53, 158/9 (1) < Antsla raj, Haabsaare k/n (Karula khk) – Ene Antsov < Erna Kroon, 40 a (1956).

*

Vanast pidi pruudil pall´u värki olõmõ. Pruut´ pidi pilma rõiviid maha’ tiiaru pääle. Edemest puul´päivä pidi sanna keressele pandmõ paari sukkõ. Miheemäle andmõ pall´u asju. Mihevellele pidi ka andmõ. Miheesäle amõ’, kinda’, suka’. Emäle kõrd villatsiid rõiviid, amõ’, suka’, linnu, tekke. Kõigilõ pulmapoisõlõ paar´ kindiid.

Pruudi puult kaasitõsõ’ naasõ’:

Oodi ma orust ubinõt, kas´ke, kas´ke,
päält mäe pähkemiid.
Tull´ orust vana orik,
päält mäe märikahru.
Pett´ mu neiu pedästüle,
augut´ neiu aavistulõ,
neiul võsi vakõssõl,
peiul mesi kindal.

Sis kaasiti’ peigmihe naasõ’ umma laulu:

Mammakõni, sõsarõkõni,
olõ’ sa virk ommukulõ,
varajanõ valgõ’õlõ,
tii’ tii’ tiigi poolõ,
raja’ tii’ aida poolõ.
Sis iks istut ilutarõl,
laulat ilulavva otsal,
ilupiker´ sul peol,
ilukaarik kangõlil.

AES, MT 50, Karula 4/5 (3) – E. Jaska < Maarja Treier, 70 a (1927. a suvi).

*

MII TSÕDSÕL SUURÕ’ HIIRU’,
suurõ’ hiiru’, kõva’ kõrvi’.
Üle iks aja’ aiapaarist,
üle saada’ saibapaarist.
Meil iks uibu’ ussaian,
tammõpuu tarõ lävel,
kuslapuu kua lävel,
visnapuu vii veeren.
Kuslapuust iks kosja’ tulõva’,
visnapuust juvvas viina’,
sarapuust saava’ saja’,
tammõpuust saa tands.

Tekst: EÜS VII, 1257 (65) < Karula khk, V-Antsla v, Ähijärve k – R. Tamm < Mari Leinus, 75 a (1910).

*

Noorikut sõimati:

TENNÄKE’ MI VELJE,
avvustagõ’ ahkasärki,
kiä võtt´ iä istmast,
vana sao võtt´ saismast.

Peigmeest sõimati:

Alt orust tull´ vana orik,
päält mäe määrikahru
(mäe otsast määrikahru),
ost´ mii’ oiuvitsa,
kaubõl´ mii’ kasuvitsa. (võtt´ tütre är’)

Kaasitajad seisid teine teisel pool ja sõimasid vastamisi. Kummalgi poolel olid omad kaasitajad, kes ühte või teist kiitsid. Teinekord hakkasid kasvõi lööma. Kiriku juures lauldi kõvasti. Kaasitajate koormad sõitsid ees. Ka koju sõitsid nad ees, siis olid väravad tehtud, kust enne ei lastud sissegi, kui anti viina.

RKM II 65, 300/1 (37) < Karula – S. Porosson < Hels Pill, 82 a (< Antsla raj, Haabsaare k/n, Kaika k (1957).

*

OLÕ EI HÄPÜ HÄÄ MAN,
ei pelgü prissi man,
ei ta suigu’ suu veeren,
lamiskõlõ’ laanõ veeren.
Tege ta mõtsa minnen,
koda kodu tullõ’õn,
telle’ tal umma’ tii veeren,
nitse’ umma’ niidü veeren.
Ku iks tekk´, sis tegüsi,
ku lask´, sis laabusi.

Tekst: EÜS VII, 1259a (67) < Karula khk, V-Antsla v, Ähijärve k – R. Tamm < Mari Leinus, 75 a (1910).

*

PAKÕ’ NO PAKÕ’, NEIU NUURI,
taba ütsä taadõ,
võt´mõ viie vahele!
Peig tulõ, pikä’ käe’,
kaas tulõ, kalõ’ sõrmõ’.
Saat peiu pikile käsile,
kaasa kalilõ sõrmilõ.

Tekst: EÜS VII, 1259a (68) < Karula khk, V-Antsla v, Ähijärve k – R. Tamm < Mari Leinus, 75 a (1910).

*

MIS TI MII’ MÕRSIJAT MÕNITATt, kas´ke, kant´ge,
hääd last halvõndat –
tiä jäi varra vaesõslatsõs,
inneaigu ilma imätä’.
Es olõ’ immä, kes taad oppas,
Kallist immä, kes taad kasvatas.
Uma imä oppas ussõ takan,
nuum´ sinnu nulga takan,
võõras oppas hulga siän,
nuum´ noortõ poistõ man.

Tekst: ERA II 143, 45/6 (6) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).

*

KUULÕ’ SA TSÕÕRIK TSÕDSÕMIIS,
kaharpää tsõdsõkaas!
Tulli’ sa neiot kosjõlõ,
hanni kallist kauplõma,
kiti’ sa kündev kümme hobõst,
äestev sada äkli’.
Sai iks neiu saanõnõs,
kabu armas kaubõldus,
künni’ sa üte kitsõga,
äesti’ tõsõ härjäga.
Kiti’ sa: siid kübärä pääl,
karra’ kaosalvõ pääl.
Sai iks tsõdsõ saanõnõs,
tõistõ tallu veedenes:
köüdsetükk oll´ kübärä pääl,
kammits kaosalvõ pääl,
mulgu’ olli’ muaga topitu’,
sainalahkõ’ saviga.
Tull´ iks orust vana orik,
mäe päält märikahru.
Mii’ oodi orust ubiniid,
mäe päält pähkniid.

Tekst: EÜS VII, 1257/8 (66) < Karula khk, V-Antsla v, Ähijärve k – R. Tamm < Mari Leinus, 75 a (1910).

*

LAKU’ PERSET, LAPALANÕ,
panõ’ perse’ pelda pääle,
astu’ ahuargi pääle.
Mii’ lats´ om lavva takan,
kallis lats´ kaasa kõrval.
Kui tii’ olõt uma’ ata’,
sõs astkõ’ ahu taadõ,
kui tii’ olõt külä ata’,
sõs astkõ’ aia taadõ.

Tekst: ERA II 143, 50 (15) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).

*

Kui vana tüdruk pulma kaasitama tulõ, sõs kaasitudas vastu.
Kaasitused vanatüdrukule vastu:

KES OM ENNE SEDÄ KUULNU’,
kuas enne sedä nännü’,
att siiä’ aukma tulnu’,
kahupää kaasitama.
Piä’ sa suu, vanapiiga,
olõ’ vakka, vanatütruk,
sul om tsiga sõna’ söönü’,
lammas su laulu lakatanu’.
sul om kohus ärä’ koolda’,
paras aig auda minnä’,
suust tulõ sul surmaaisu,
igäst august alva luhti.
Siiä’ om att aukma tulnu’,
kirrev lita kiukma tulnu’,
andkõ’ atalõ apatust,
kirevälle litalõ limpsatust.
att om siiä’ aukma tulnu’,
kahupää kaasitama.

Tekst: ERA II 143, 43/4 (3) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).

*

PARAS, PARAS, TSÄH, TSÄH,
kes käsk´ sul mihele minnä’,
mihele minnä’, poisilõ tahta’,
leivä’ tuld sul sängütulba’,
värisivä’ alusvedru’.
Miis´ tuu üskä üütüü,
pähitsehe päävätüü,
jalutsihe jalavaiva.
Sakõs läävä’ su sammukõsõ’,
latsõ pudrupotikõsõ’.

Tekst: ERA II 143, 47 (8) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).

Kui mees juba mitmendat naist võttis

*

HÄBÜ OM MUL KRUUNI KANDA’, kas´ke, kant´ge,
tõistõl õlut, viina anda,
elu ei anna’ häbenedä’,
tühi kodu kurvastada’,
vaenõlats´ taht valvata’,
imätä’ lats´ hoolitsõda’.

Tekst: ERA II 143, 49 (14) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).

Lesele läinud naise kaasitus

*

LÄNG OLL´ LÄSÄLE MINNÄ’,
läng läsä sängü säädi’,
käänd tä mullõ sällä poolõ,
nakkas koolut mullõ kuulutama,
apanut mullõ augutama.
Ei pulma’ ma tälle putru kiitä’,
ei talda’ ma tälle talutaari tetä’.

Tekst: ERA II 143, 48 (10) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).

Kaasitus õele, kes läheb vanale mehele

*

SÕSARAKÕNÕ, SÕTSIKÕNÕ,
oodit sa orust ubinit,
päält mäe pähkimiid,
tull´ iks orust märikahru.
Ummõn´ sa ikõt umma nuurust,
kurdat sa kaasa vanadust.

Tekst: ERA II 143, 47 (9) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).

Kahetsemine

*

OLÕS MA SEDÄ ETTE TIIDNÜ’,
ette tiidnü’, tarka olnu’,
saatnu’ kosja’ kodu poolõ,
viinalaasi veeremäie,
võtnu’ iks tapist tarõ lävelt,
ahuluvva aia päält.

Tekst: EÜS VII 1252 (61) < Karula khk, V-Antsla v, Ähijärve k – R. Tamm < Mari Leinus, 75 a (1910).

*

OS’ MA SEDÄ ETTE TIIDNÜ,
ette tiidnü, tarka olnu’,
et siin hata’ haukuman,
kireve’ lita’ kiuhkuman,
kotost võtnu’ kotijahu,
manu’ võtnu’ matijahu,
sis tennü’ hatalõ hapatusõ,
kireve litalõ lipatusõ.

Seda lauldi vastu, kui millegagi pilkama hakati.

Neid laulusid lauldakse praegugi veel Karula pool pulmades ja vististi ka Urvaste kihelkonna pulmades. Viisid on kah.

Tekst: EÜS VII 1199/1200 (20) < Karula – R. Tamn, M. Pehka < Mari Treumuth, 70 a (< Karula khk, Patuperä k) (1910).

*

KÜLÄRAHVAS, KÜHMÄSÄLÄ’!
Käske mihele minnä’,
abikaasalõ karada’.
Mis lähä ma mihele,
vai karga abikaasalõ!
Es ma tiiä mihe meele,
kaasa kalõ jo süäme.
Miis´ taht meelerõiviid,
kaas kalliid hammiid.
Kost võta ma’ vaenõ?
Häbü ämmältä küstä’,
naar naolt nuratõlla’.
Ämm ütles: „Häbü olgu’!”
Nadu ütles: „Naar olgu’!”

*

MIS SA SIIA’ SISSE TÕI’?
Kuus kuusista lauda,
neli nellänukalist.
Viige’ vällä väre’ist,
tandsutagõ’ tanumist,
pangõ’ pallu palama,
kutskõ’ peig piistlemä,
kaas manu’ kaemaie.
Ka’ kon palas neiu kirst,
valulõs neiu vakk.

Tekst: EÜS VII 1197/9 (19) < Karula – R. Tamm, M. Pehka < Mari Treumuth, 70 a (< Karula khk, Patuperä k) (1910).

Pruudi saatja kaasitus mehekoju minekul

*

PIÄ’, POIG, SAISA’, SAAJ, kas´ke, kant´ge.
Mina oppa umma last,
noomi umma noorõkõist:
olõ’ lahkõ mihe vasta,
olõ’ kanatlik rahva vasta,
sõs sa’ miilit mihele,
olõt armas rahvalõ.
Kui sa kuulõt kotun kurja,
kui sa näet kotun halva,
kata’ kinni’ katõ käega,
mata’ kinni’ maa ala’,
külä är’ kuulku’ kodu hätä,
rahvas elu raskuisi.

Tekst: ERA II 143, 46 (7) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).

*

Mõrsja saatmine; kõik loomad võtavad pulmaärevusest osa.

KIKAS ORRÕLÕ KIRGE:
„Kirele, kirele!”
Kana’ orrõlõ kaagiva’:
„Munõnõ, munõnõ!”
Hobu tallina tandsõ:
„Tandsuta’, tandsuta’!”
Lehm laudana müüge:
„Leemeruug, leemeruug!”
Lammas laudana määge:
„Saja suust´, saja suust´!”
Pini haukõ ask-unikun:
„Jo tulõva’, tulõva’!”
Mõrsja ikk´ kammõrin:
„Jo minek´ om, minek´ om!”
Nuur´miis´ uut´ lavva takan:
„Tuu’ siia’, tuu’ siia’!”

Tekst (ja viis): EÜS VII 1240/1 (53) < Karula khk, V-Antsla v, Patuperä k – R. Tamm < Mari Sarik, 40 a (1910).

*

NIKA KOTON KUUGIJIDA,
laanõ veeren laulijiid,
kooni iks imäl tütäridä,
kallil imäl kanasiid.
Viidi tütäri’ kodust,
viidi kana’ kasumast.
Kuukva’ iks kotun kuiva’ kuusõ’,
laulva’ ladvuta’ pedäjä’.
Olgu’ iks terve’ mu imä,
kavva saisku’ kasvataja,
kiä iks hoitõ hobõstõ jalust,
kand´ karja teie päält.
Olõ-õi nõtsku nõna pääl,
olõ-õi kühmä külle pääl.

Tekst: EÜS VII 1247/9 < Karula khk, V-Antsla v, Ähijärve k – R. Tamm < Mari Leinus, 75 a (1910).