Rõugõ
Nekruti laul. Sügisel soldatiks
*
POOSÕKÕSÕ TIIJ MEHEKÕSÕ,
talopoja tiij tammõkõsõ,
üteh uibuh ta ossakõsõ,
üteh laanõh ta ladvakõsõ.
Ku õks tulõ süvä süküs,
tasa talvõ alganõssa,
naadas poissa põimamaiõ,
noori mehi nopimaie.
Võeta-ai vigast väe pääle,
haigõt sõa haro pääle.
Sinnä viijäs sirge vello,
virga viijäs Vinnemaale,
punapõski Poolamaale.
Kodo kord jääs kõveralle,
lugu lüvä lombärdillõ.
Velekõsõ, noorõkõsõ,
üteh kuuh no kulatammõ,
velekõsi veerütäme.
Jummal tiijd õks tõõsõ kõrra,
kohe kiäki jääneessa:
mõni sa liiva, mõni liina,
mõni Pihkva perälegi,
mõni Moskva viõrolõgi.
Mõni pidä Pihkvah kübärä,
kand õks Narva kaalaräti.
Mõni saa mõõga mõskijõs,
mõni kuninga kutsaris,
mõni sõa sõidu poisis.
Viis: ERA III 3, 95 (87) < Põlva khk, Haanja v – E. Oja < Jakob Press, 78 a (1930).
Tekst: H II 32, 282 (3) < Põlva khk (1889) (Urmas Kalla märkus: Räpinä laalu jupp´.)