Rõugõ
Häbemata naisterahvas. Naise pilkamine
ESI TÜKKE, TÜKKIT-PERSE,
esi änksi, ate-pütt.
Esi uigi uibiihna,
esi mänge mäe pääl,
esi kääni kälü kaala,
murri sarvõ Mustikõl.
Esi kääni põtsa kärsa,
haari haria kikkalta,
perra leije pini jala,
karva katski kaasikõl.
Kabla panni kassi handa,
orrõ perrä parmulõ.
Latsõ söödi, laoti potti,
kulpi palli padasis.
Pini mõsk sull piima püttü,
kass õks koorõ kirnukõst.
Haarat halgo, lasõt haisu,
võtat vett ja viskat kust,
puhut tulda, käsi puusahn,
pirdu võttahn peerähät.
Väläst tullõhn väsünülta,
lasõt sängu sällule.
Jääs sull perse perätöhe,
vana karbo vallalõ.
Varõs vaagut viiri pääle,
reppän manna ringutas.
Tohho hebo, hoia hinnäst,
panõ kinni pannusõ.
Muido persel meelta pole,
kui ei esi ehitä.
Katta kinni kasukaga,
säädi särgi siiloga.
Hamõ tullõ hallitõdu,
tano pähä tattitõd.
Seda laulu laulis Sika külas elav kadunud Tanil Anton (nüüd juba mõne aasta eest surnud.) Kui ta „purjus-ollõs” vahete peal heal meelel oma naise vastu oli. Palju sõnu on minul meelest ära ununud.
Viis ja tekst: EÜS VII 11 (138) (v 3) < Rõuge khk, Haanja v, Sika k – J. Gutves < Tanil Anton (1910).