Urvastõ
Vennanaine käsib tules magada. Kus istun – iken
*
VELI VÕTI VEREVÄ NAASÕ,
mustakulmu kur´a naasõ.
Tuu käski tulõn maada’,
kire alla keeritellä’.
Vellekene helläkene,
tii’ tinarihakõnõ,
vala’ vaskihammõkõnõ –
Tuuga või ma tulõn maada’,
kire alla keeritellä’.
Muidu olõsi nigu olõsi,
muidu eläsi nigu eläsi,
kos neo’ kur´a’ kuulutusõ’,
ülihalva’ haugutusõ’ –
neo’ läävä’ läbi süäme.
Kon ma istu, sääl ma ikõ,
kon ma saisa, saina’ likõ’,
sinnä’ tiigi’ tegünese’,
kalajärve’ kallunõsõ’.
Vett saa külä kar´a juvva’,
valla varsu valida’,
näidsikide närtse mõskõ’.
Tekst: H II 36, 121/2 (139) < Urvaste, Karula – Gustav Seen < Ann Tee, 64 a (1893).